Janar Filippov: Kagu-Eestis käib sõda
Selleks, et taibata – Maksu-ja Tolliameti juht Marek Helm ongi terminaator, tuleb näha metalset helki tema silmades.
Vahetu vestluse käigus ei jää kahtlust: see mees vihkab kuritegevust. Kuulad, ning kujutlusse kerkib chucknorrislik kompromissitu kuju, otsekui mõni filmišerif või -tasuja. Pätt, see on vaenlane. Vaenlasele tuleb kätte maksta, sõda kuulutada! Sõjas vahendeid ei valita ning paraku peab kannatustega arvestama ka rahumeelne tsiviilelanikkond.
MTA kunagist, lahkete raamatupidajate kuvandit muutis juba eelmine boss, ent Helm on läinud kaugemale. Nüüd hiilivad ametnikud ehitusplatsidele ümbrikupalku paljastama, valguvad tanklatesse käibemaksu kehtestama ja viimati, juuni teises pooles, alustati Eesti vaeseimas nurgas sõda Venemaalt odava kütuse ostjate vastu. Teatavasti joodavad kõnealuse regiooni inimesed enda autosid juba aastaid sealpool piiri müüdava odava kütusega. Pahatihti mitte ainult enda autosid. Venemaalt kütuse toomisest on saanud äri, millega tegeleb neljakohaline arv inimesi. Vana VW Passat ja USA päritolu mini-van on tänu suurele paagile selles piirkonnas au sees. Mõnigi mees käib üle piiri mitukümmend korda kuus.
Mida enam "kaugeneb" riik ja kasvab töötus, seda rohkem spekulante ja seda pikemad piiril järjekorrad. Selline sotsiaalne fenomen, nagu mõneski maailma piirkonnas on päris kuritegevus.
Aastaid jälgis riik kütusevedajate tegevust, käed jõuetult ripakil. Kaks aastat tagasi nentis MTA Lõuna-piirkonna juht telesaates: "See kõik on legaalne tegevus. Seadus ütleb, et üle piiri tohib tuua aktsiisivabalt tootja poolt paigaldatud standardpaaki tangitud kütust. Kui tootja ütleb, et standardpaagi maht on 70 liitrit, siis rohkem tuua ei tohi."
Seadus pole selle aja jooksul muutunud. Küll aga muutus olukord meie kagupiiril, kui Lätis kehtestati selle aasta alguses limiit: maksuvabalt võib Venemaalt kütust tuua korra seitsme päeva jooksul. Meil sellist limiiti veel pole (hakkab kehtima uuest aastast), sestap jätkasid lätlased kütusevedu Venemaalt läbi Eesti, pikendades närviajavaid järjekordi veelgi. Midagi tuli ette võtta. "Ma ei tahtnud istuda käed rüpes ja oma ametiaja lõpus öelda, et näete, ei tulnud välja" ütleb Helm. "Seadus lubab meil tegutseda ja seda me nüüd teemegi. Need seal, teisel pool [hea ja kurja piiri – JF], ei istu samuti käed rüpes."
Kolme nädalaga on riik teeninud üle 20 000 euro, maksustades neid, kes saabuvad Venemaalt, paagis rohkem kui reisi sihtkohta jõudmiseks vaja. Nimelt nõuab MTA nüüd üle piiri tulijatelt, et need avaldaks oma sõidu sihtkoha ning paagis oleva kütusekoguse. Kui kütust on rohkem, tõlgendatakse seda automaatselt ärilise eesmärgina ning nõutakse üleliigse koguse eest aktsiisimaksu. Kui midagi ei meeldi või raha pole, jääb auto seniks tollipunkti juurde seisma, kuni võlg riigile tasutud. "Jutte, et paak on täis, sest sihtkohaks on Poola, me ei usu," raiub Helm.
Kõva käe pooldajad on toimuvaga rahul. Ilmselt ongi ümberpööratud tõendamiskohustus ehk põhimõte "Tõesta, et sa pole kurjategija" Eesti õigusemõistmise tulevik, sest inimressurss õigusorganites muudkui kahaneb. Nii ei üritagi MTA täna tõendada, et Venemaalt saabujad kütuse vaheltkasuga maha müüvad, ning neid alles siis maksustada. Piisab kahtlusest. Saabud Venemaalt (Passatiga), paak on täis, järelikult – spekulant. Üsna suure tõenäosusega see nii ongi. Ent neile, kes kõva kätt ei poolda ja eelistavad õigusriiki (s.t et ametnikud mitte ainult järgivad seadust, vaid teevad seda eeskujulikult), meenutab üldistav suhtumine anekdooti neegripoisist ja jalgrattast. Kui üks Orava valla mees on igal suvel laenanud naabrimehelt Passatit, et viia oma pere Ilmeni järve ja Novgorodi vaatama, ning tagasiteel viisakalt paagi täis ostab, pole tal kaheksa aasta vältel probleeme tekkinud. Ent ühtäkki kohtleb riik teda pätina.
Toimuv tekitab ketserlikke küsimusi. Inimestel on õigus eeldada, et tegevus, mida riik (aastaid) pole takistanud, on lubatud. Kes ja miks otsustas, et alates sellest suvest tuleb seadust lugeda paremalt vasakule ja alt üles? Teiseks: Eestis ja ELis kehtib inimeste vaba liikumine. Mis õigusega nõuavad tolliametnikud piiriületajatelt sihtkoha avaldamist? Kolmandaks: miks ei võiks nädalas 10 korda üle piiri tiksuva juhi sihtkoht 11. korral olla Poola? Kuidas saab ametnik otsustada, et tegelikult on sihtkohaks Tartu? Neljandaks: kuidas teab ametnik, kui palju üks või teine auto reaalselt kütust tarbib, et täpselt välja arvutada sihtkohta jõudmiseks vajalik kogus? Viiendaks: mis seadus lubab (Eestis registreeritud) sõidukit kinni pidada kuni aktsiisi tasumiseni? Sama hea on keelata inimesel töölt lahkuda kuni tulumaksu tasumiseni.
Meie seadused pole keelanud ega keela ka praegu kütust auto paagis üle piiri toimetada. Keelatud on sel viisil sisseveetud kütuse edasimüük! Et aga riik kütusemüüjaid välja selgitada ei suuda, lüüakse kõiki ühe puuga ja lahendatakse probleem kampaania (et mitte öelda – hirmutamise) abil. Pole kahtlust – hirm suurendab õiguskuulekust.
Küllap ongi kütusevedu saanud ka organiseeritud kuritegevuse tuluallikaks. Ent ka maffiaga võideldes tuleks eeldada mõistlikke ja eelkõige seaduslikke samme. Vastasel juhul võib juhtuda, et jõuliselt vahistatud „pätt“ saab kohtus võidu, kasseerib valuraha, ent see mõjub üldisele õiguskuulekusele veel halvemini kui õigusorganite apaatsus. Või kui juba sõda, siis... ootaks samasugust jõulisust kõigi Viiolite, Pohjanheimode, Galojanide ja paljude teiste riigi üle irvitajate osas.
Ka sõja puhul räägitakse moraalist. Kurikuulsas "wikileaksi-videos" mõrvavad kopteriväelased rahulikke iraaklasi ei millegi muu kui lõbu pärast. Mida üleüldisem on seaduste sõnastus ning mida abstraktsemalt sõnastatud õiguskaitse-sõdurite volitused, seda suurem on oht, et nad tavalisi kodanikke pelgalt lõbu pärast "kottima" hakkavad. Nii on oht arengus nulli tagasi jõuda.
