Miia (33) alustas kehavälise viljastamisega 2005. aastal. Ta jäi lapseootele alles neljandal katsel – sündisid kaksikud.

“Uurisin hinda, aga siis ju ei kujutanud ette, mitu katset vaja on. Aga kuna mul oli piisavalt sääste ja piisavalt hea sissetulek tol hetkel, siis raha pärast ma ei muretsenud,” meenutab ta.

Miia arvab, et tema üritus oli väärt iga senti. “Kui vaja, oleksin olnud nõus kõik hinge tagant ära müüma, et oma Suur Eesmärk täide viia. Samas mängib raha väga olulist rolli ning näiteks erakliiniku ja riigikliiniku suur erinevus ongi just summas, mida maksma pead.”

Miia ei oska lapsesaamisele kulunud kogusummat päris täpselt öelda, sest alustas sellega juba kuus aastat tagasi. “Julgen arvata, et minu enda kulu on olnud umbes 6000 eurot.”

Ühe arsti sõnul kasutas Miia ilmselt erakliinikus doonormunarakke, mis hinna üles ajasid. Neid vajab õnneks vähe naisi.

Oma lood räägivad veel kolm naist, sealhulgas Liis (40), kes on püüdnud juba 20 korda rasedaks jääda. Ta on katsetanud lapse saamist nii Eestis kui välismaal. Ta ei taha mõeldagi, kui palju ta on nende peale raha kulutanud: „Kohutavalt palju. Usun, et ca 25 000 eurot on läinud, võimalik, et rohkem."

Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse juhataja Anne Sägi annab rahalisi nõuandeid, mida tasub kehavälist viljastamist kasutades silmas pidada. Kas lapse saamiseks tasub säästa või laenata?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega