Nädala raamat: Jaan Malini luulevormis eesti kirjanduse antoloogia

Jaan Malin “Meile”
Jaan Malin, 2012. 320 lk.

Jaan Malini “Meile” on raamat, mida on raske määratleda. Ehkki see koosneb luuletustest, pole see päriselt luulekogu – pigem võiks öelda, et Malin on loonud luulevormis pildid kõigi Eesti Kirjanike Liidu liikmete loomingust seisuga 01.01.2010. “Meile”, ütleb ta seejuures raamatu pealkirjas, justkui viidates, et see raamat on mõeldud Kirjanike Liidu liikmetele endile. See ei saa aga olla kogu tõde raamatust, mis poes müügil.

Raamatut sissejuhatavas pöördumises lausub Malin, et teost kirjutama ajendas teda ühelt poolt isiklik tänutunne mitme autori suhtes ja teisalt tahe tasakaalustada kirjanike killustatust. Mõlemat pidi on see katse osutada ühtsusele kirjanike vahel, meeldetuletus, et oleme osa ühest ja samast eesti kirjandusest ning ühe ja sama eesti keele alalhoidjad – see on üleskutse (suuremale) kollegiaalsusele. Ometigi tundub üllas idee eesti kirjanikkonnast kui ühe asja edendajatest (seda mitte pelgalt poliitilises, vaid vaimses mõttes) mulle tänapäeval veidi väheusutav. Malin ise mainib pöördumises Kivisildnikku, kelle sõnavõttudes võib ju tõesti kohata soovi jumaliku õigusmõistja rolli järele, ning vastasseise leidub veel – kas või ajakirja Vikerkaar kujul, mis ei hõlma kogu kirjandust, vaid edendab üht esteetilist maailmavaadet. Ehk on teatud vastasseisude olemasolu hoopis loomulik?

Jaan Malini raamatu olulisema otstarbena näen ma seepärast hoopis püüdu teadvustada üldsusele tänapäeva eesti kirjanduse olemasolu ja ulatust. Ei saa ehk öelda “kogu ulatust”, sest leidub ka kirjanikke, kes liitu ei kuulu, ent kirjanduse kestvamat palet ja kulgu määravaid elavaid autoreid hõlmab “Meile” küll. Tegu on ainulaadse teosega (Eesti, aga tõenäoliselt ka maailma mastaabis), omamoodi antoloogiaga eesti kirjandusest, kus iga autorit on – olgugi et lühidalt – mõtestatud. Raamat on sügavalt empaatiline, ent ka selle kirjanduslik tase on kõrgem, kui “antoloogialt” ootaks.