Pannkoogid, kirst ja palju juttu paremast maailmast
Seekordsel Baltoscandalil kasutati kõnet põhivahendina enamikus välislavastustes. Selgitus võib olla lihtne – kunstilise juhi Priit Raua mainitud tõik, et Baltoscandal on Euroopa omasuguste seas konkurentsitult väikseima eelarvega festival. Niimoodi suurt ja värvilist visuaalse kujundi peale rõhuvat kala juba ei püüa.
See ei tähenda aga taseme langust: mitmed lavastused puudutasid teravalt ja samas soojalt. Näiteks Bulgaaria transvestiidi Ivo Dimchevi (pildil) üdini isiklikud ja kehalised dilemmad (“Lili Handel”) või samuti monotükina esitatud, kuid tegelikult kahe mehe koostöös sündinud Belgia “Book Burning”. Alla viie minuti kestnud geniaalne “Mikado”, mis oli monotükk ka vaataja mõttes (esitati vaid ühele vaatajale korraga neli festivalipäeva järjest), hiilis vaatajale Toomas Suumani häälega lausa nii lähedale, et ajas judinad peale.
Raamatupõletamise loos esitas Pieter de Buysser ligi kaks tundi tihedat pingestatud teksti, ankurdades lugusid imepärasest suurest kirstust välja tõmmatud nukumaailmadega. Tegelased ilmuvad ju hea jutustuse ja jutustaja puhul vaataja võrkkestale ise. Nagu ka kujutluspilt Süürias vägivalla all kannatavast lapsest, keda Buysser palus publikul endil kinniste silmade ette manada.
Muinasjutu moodi narratiiviga loosse jõuti siduda päris mitmeid olulisi globaalprobleeme. Ehk kõige intrigeerivam oli käsitlus meiegi kandis aktuaalsetest mäluküsimustest ja kollektiivse traumaga hakkama saamisest. Kuulsime lugu maailma toimimisloogikalt üha uusi saladusloore maha kiskuvast idealistist, kellele lapsepõlvekülla naastes näkku sülitatakse: meie siin hakkasime totalitarismiaegset õõva ja üksteise reetmist juba seljataha jätma, väga suure pingutuse ja ohverduse hinnaga, ja nüüd tuled sina kõigi oma paljastustega! (Sofi Oksaneni ja tema Eesti vastuvõtu loo modifikatsioon?)
“Book Burning” riivas veel paljutki, näiteks avalikkuse/saladuse, ühe inimese elu ettemääratuse/ettearvamatuse vahelist pinget, vastuolu, debatti. Sinu Facebooki profiilis on suur osa sinust, aga võtame veel geneetika, statistika ja veel paar vidinat appi... ja inimelu erakordsus ja ennustamatus kipubki müüdina tuhaks varisema.
Grupp noori, kes end Odysseuse eeskujul Eikeegiteks nimetasid, otsustasid igapäevasest oravarattast välja astuda, mägedesse laagri püsti lüüa ja enda senise elu määranud raamatu ära põletada. Jõudsin saalis kergendunult ohata, et Facebooki profiilist mõni aeg tagasi lahti sain, kujunemist mõjutanud ilukirjandusteoste põletamise vajadust ma õnneks ei jaga.
Visuaalne minimalism meenutas varasematel Baltoscandalitel Juha Valkeapää ja co Houkka Brosi nime all tehtud nunnusid lavastusi. Sel korral oli Valkeapää koos sõber Taito Hoffréniga veel ühe pika sammu lihtsuse poole astunud: “10 Journeys to a Place Where Nothing Happens” oligi nii väheaktiivne, nagu pealkiri lubas. Soe telk, Soome mees ulatab sulle naeratuse saatel isetehtud pannkoogid ja piparmünditee – mida teatrikülastajal õnneks veel vaja?
Ega justkui polegi ja selle avastuse peal projekt töötabki. Kiire aktiivse elutsükli pealt korra “teatrisse” tormanud vaataja võlub tunni-paarise aja peatamisega ehk ära, Soome huumori armastaja ka. Aga publikusse sattunud teisel vabakutselisel, kes elab täpselt sama aeglast elu ja ise sõpradele kodus tihti pannkooke pakub, hakkab saalis igav.
Minimalismist ja ebamugavuse ületamisestInimesed jagunevad laias laastus kaheks – need, kes teavad, et inimesed (ja nende probleemid) on üldjoontes suhteliselt sarnased, ja need teised, kes seda veel ei tea ja usuvad vastupidist: et nende mure on unikaalne ning seetõttu on välistatud, et keegi teist inimest lõpuni mõistaks.
Ma olen oma uskumisega hetkel kusagil vahepeal: et eksisteerivad erinevad arengutasandid ja ühel tasandil olev inimene mõistab teisel tasandil olevat suuremate või väiksemate kadudega ning sellest siis sünnivadki hiljem süüdistused stiilis “see lavastus mind ei kõneta” või et “minu jaoks ei olnud nähtus energiat” jne. Teisisõnu – vaataja ja esitaja, mõlemad inimesed, ei ole olnud sel juhul ühel arengusagedusel.
Mul läks lõppenud Baltoscandalil igatahes õnneks ja sain mõlemal õhtul sõita koju tänutundega – nii Jolika Sudermanni ja Alma Söderbergi duett “A Talk” (“Kõnelus”), kaasakiskuv mäng rütmi ja pausiga, kui ka Mart Kangro “Talk to Me” (“Räägi minuga”) kõnetasid mõlemad ja energiavahetus toimis.
Kangrole olid lavalolija privaatse ja universaalse piiride markeerimisel ja tühistamisel abiks veel Kaja Kann, Tiina Tauraite (kes asendas soomlanna Vera Nevanlinna), Juha Valkeapää ja Taavi Kerikmäe. Otsiti muu hulgas väikseimat ühisnimetajat kommunikatsioonis (haarav oli vestlusring sõnadega “jah” ja “ei”), kõneldi armastusest kui millestki üldmõistetavast (armastuslaulud), samas jäeti alles ka teisiti tundmise, erinemise võimalus. Kangro enda sõnade kohaselt olid laval “privaatsed lood, millega kõik saavad suhestuda”. Ühisosa oli nähtus kahtlemata samasse põlvkonda kuuluva rühmituse Zuga käekirjaga, eriti nende viimase tööga “Kohe näha, et vanad sõbrad”.
Sudermanni ja Söderbergi “A Talk” kompas rohkem mugavuse ja ebamugavuse, meele lahutamise ja igavuse (pikale veninud vaikusemomendi, kus naised lihtsalt põrandal liikumatult selili lamasid, katkestas kärsitu publik aplausiga, kutsudes lavalolijad tagasi justkui “täitma oma kohust”) piire. See stseen illustreeris hästi duo eelmist väidet, et tihti me räägimegi vaid selleks, et ebamugavat vaikust seljatada – räägime kas või ilmast või kiidame riiki, kus me parasjagu viibime. Tähenduseta kommunikatsioon – aga hästi rütmistatud, nagu ka suurem osa tantsumuusikast. Riina Maidre ja Maike Londi “PostUgandaga” võrreldes – tegeleb ju seegi tandem üsna sarnaste teemadega – eristusid Alma ja Jolika just oma instrumentide (keha, hääl, pillimäng, liigutuste rütm) professionaalse valitsemisega, minetamata seejuures võluvat “kõik on võimalik ja eksimine on loomulik” lubadust.
Margit Tõnson
