Maalikunstnik Murka Haapsalus kompromisse pole teinud
Kunstnik Maarit Murka kinnitab Kadri Karrole, et meil on raske kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi tehtud kunsti praegusest situatsioonist kritiseerida.
Kunst on jääv,
elu on lühike,
võimalus põgus,
eksperiment ohtlik,
hukkamõist keeruline.
Möödunud reedel avati Haapsalu Linnagaleriis Maarit Murka (30) kureeritud näitus “Ars longa, vita brevis!”. Murka valis näitusele kaheksa Eesti kunsti klassiku tööd. Andres Tolts, Jaak Arro, Ilmar Kruusamäe, Peeter Mudist, Toomas Vint, Urmas Pedanik, Ado Lill, Andrus Rõuk.
“Kas praeguses noortekeskses ühiskonnas on ruumi veel neile “vihastele” maalijatele või suunatakse nad vaikselt muuseumi tagaruumi tolmustele riiulitele oma väljateenitud puhkust nautima?” küsib Murka näituse pressitekstis.
Kuraator värvis ühe galeriiseina punaseks, lisas väljapanekule oma installatsiooni, kunstnike maalidega dialoogi astuva töö “Kõik, mis galeriis, ei pruugi veel sitt olla” (2012), Soho Fondi video “Viru ärikad” (2012) ja tunnistab, et ei pidanud näitust tehes tegema ühtki kompromissi – kõik on täpselt nii, nagu peab.
Näitusel on oma töödega väljas kaheksa üle viiekümneaastast kunstnikku. “Ilma nende tööde ja tallatud radadeta ei oleks tänase päeva noored “vihased” oma kunstiharidust omandanudki,” ütled sa näituse saatetekstis. Kust sellise näituse mõte tuli?
Jaanuari lõpus oli Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse koosolek. Tuli jutuks see, et paljudel liidu liikmetel on olnud või on tulemas juubel. Ja paljude juubelist ei tehtud välja, või ei saanud nad näitusepindu.
Siis tuligi idee, et teen juubilaride näituse. Panen kokku näituse nende töödest, kellele ei ole tähelepanu pööratud. Lõpuks tuli lihtsalt vanemate kunstnike tööde näitus.
Ma austan vanu inimesi. Ilma nendeta ei ole mind. Kas mulle nende kunst praegu meeldib või ei meeldi, kas ma arvan nende töödest samamoodi kui varem või ei arva, sellel pole tähtsust. Nemad elasid teisel ajal, neil olid teised põhjused, miks ja kuidas nad kunsti tegid. Me ei saa neid praegusest situatsioonist kritiseerida. Osa neist on olnud minu õpetajad, ma ei oleks ilma nendeta kooligi läbi teinud. Miks ma peaks siis neile ülevalt alla vaatama? Ma kuulun lihtsalt teise põlvkonda ja mul on teine nägemus mõningatest asjadest.
Kui ma võrdlen nende maalitehnilist külge ja seda, mida praegu maalitudengid teevad, siis ei kanna tänane võrdlust välja. Käeline vilumus ja praktika on aastatega vähenenud.
Käisin just Tartus Mudistiga kohtumas, ja vaatasin ka Tartu lõpetajate tööd üle. See oli täiesti masendav. Enamik töid tundusid poolikud. Kui mina oleksin juhendaja, siis ma oleksin öelnud, et mõte pole ehk paha, aga tee veel kaks kuud selle kallal tööd ja siis vaatame edasi, seda just tehnilist poolt vaadates.
Sa panid näitusele tööd, mis on jäänud kunstnike endi kätte, mis ei kuulu ei erakogudesse ega muuseumidele. Kas keegi, keda sa soovisid sellel näitusel näha, jäi mingitel põhjustel ka eemale?
Olev Subbi oli ainus, kes ütles kohe ära. Haapsalu polnud tema jaoks huvitav, siin pole piisavalt publikut tema arvates. Lisaks ütles ta, et talle jääb siis seina peale kuuks ajaks auk, sest see töö, mida soovisin, ripub tema kodus. Ja Tiit Pääsuke ütles, et tal ei ole lihtsalt midagi anda, ei ole enda kätte töid jäänud. Malle Leis pakkus mulle üht tööd, mis kuulub Jaan Manitskile, aga seda ei soovinud mina. Ma ei tahtnud põhimõtteliselt kogujate käest võtta, tahtsin endal elu raskemaks teha ja mitte minna kompromissidele. Ja see töö, mida Lemming Nagel pakkus, ei oleks siia komplekti lõpuks hästi sobinud.
Mis sul endal veel plaanis on?
Ma tahaksin sügisel näituse teha, aga ma ei tea veel, kus. Ootan üht pakkumist ja paika. Ma vahepeal mõtlesin, et teen ehk hoopis avalikus ruumis midagi. Ega kunst ei nõua ju tegelikult mingit kindlat kohta. Lihtsalt tuleb oma asjad teistmoodi vormistada ja lahendada. Suve lõpus tahan mõned videod teha. Ja oleks tore, kui oleks kohe ka koht, kus neid näidata. Mind esindav Soome galerii läheb sügisel Kopenhaageni ja Helsingi messile, selle jaoks hakkan nüüd tööle. Ja järgmise aasta 7. jaanuaril on mul Soomes avamine. Seda näitust hakkan sügisel ette valmistama.
Mis sulle endale viimasel ajal kunstis väga meeldinud on?
Kaido Ole näitus Kumus. Ta oli end kuidagi vabaks lasknud. Ja mulle meeldis, et tal ei olnud liiga diip kontseptsioon. Mind ajavad vahel need kunstlikult tekitatud keerulised kontseptsioonid jubedalt närvi, nendest arusaamiseks peaksin keemik olema!
Maarit Murka kureeritud näitus “Ars longa, vita brevis!” on Haapsalu Linnagaleriis avatud juuli lõpuni.
