Sada aastat enne Barutot
Ega lai avalikkus 20. sajandi alguse eesti naismaadlejatest suurt midagi tea. Kuigi võiks teada. Peterburis eestlase Aleksander Mülleri naismaadlejate treeningurühmas oli ligi kakskümmend eesti tüdrukut. Alates 1907. aastast esinesid eestlannad nii Euroopas kui ka Aasias. Erilist kuulsust tõid eestlannadele esinemised Buhhaara emiiri ja Jaapani keisri ees.
Kõikjal võideti meesmaadlejaid. Kui Aasia alistatud mehepojad võtsid kaotuse Suurele Valgele Naisele vastu stoiliselt, siis Venemaal oli lugu teisiti, alistatud tugevama poole esindajad pidid häbi pärast maa alla vajuma ja oli küllalt juhuseid, kus meie jõunaistelt üritati elu võtta.
Kuulsaim naisvägilane Mülleri trupis oli Anette Busch (1882–1969), suur, 120 kg kaaluv atleet. Anni Busch oli vene impeeriumi kõige tugevam naismaadleja, kes ei kaotanud kunagi ka ühelegi väljakutse vastu võtnud meesterahvale. Buschi nimi figureerib kõigis vastavatasemelistes rahvusvahelistes teatmeteostes. Esimese ilmasõja ajal jäi Anni Jaapanisse, sai seal tõeliselt kuulsaks, oli tsirkuseomanik ja maadles kõikjal edukalt meestega.
Eesti naiste tolleaegsest kõrgtasemest räägib selget keelt seegi, et Rosalie Peltmann-Reiter (1889–1968), kes samuti sidus oma saatuse Jaapaniga, ei jäänud meeste üle saadud võitude arvestuses Buschile palju alla. Frieda Tamberg (1888–1969) siirdus aga pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist Ameerikasse ning oli sealgi sunnitud maadlema meestega, sest naismaadluse tase oli Ühendriikides tollal nõrk.
Üks kuulsamaid, aga ka kenamaid eesti naisvägilasi oli Maria Loorberg (1881–1922). Tema oli Tallinnas Adolf Andruškevitši õpilane ja sai tuntuks oma fantastiliste jõunumbritega nii Venemaal kui välismaal. Maadlus oli tema kui tsirkuseartisti jaoks rohkem kõrvaltegevus.
Andres Ehin pani oma romaanis “Seljatas sada meest” Maria ja Anni kirjavahetust pidama. Ehini romaan on ülihuvitav, aga ajaloolist tõde pole sealt mõtet otsida. Tegemist on omamoodi muinasjutuga. Ja nüüd haaras sellest Ehini “tõsielulisest muinasjutust” kinni Pärnu Endla teater, kuid lavastuse üldtaust on siiski laiem ja ajaloolisem.
Tegemist oli probleemse ettevõtmisega. Mitte kunagi pole eesti laval nähtud nii palju maadlust ja võitlust. Ja kust leida näitlejannasid, kes suudaksid sportliku poolega hakkama saada? Asi on ju selles, et kui näidatav pole maadlustehniliselt teataval tasemel, siis ongi fiasko käes, kogupilt võib muutuda abituks ja piinlikuks. Sobivad näitlejannad leiti – nii Kaire Vilgats Mariana kui ka Triin Lepik Annina olid lasud kümnesse. Ja mitte ainult maadlejannade poole pealt. Mõlema kangelanna osatäitmised olid südamlikud ja kaasahaaravad ning läksid hinge. Mis saab seda tüüpi lavamängus veel olulisem olla?!
Etenduse edu oleks mõeldamatu ilma Pärnu spordiklubi Leo maadlusmeesteta. Maadlus- ja võitlusstseenid olid igati kordaläinud. Leo spetsid olid ka Kaire Vilgatsi ja Triin Lepikuga tublit tööd teinud, kordan veel kord kui asjatundja – noored daamid ületasid kõik ootused.
Teine vaatus jäi kahjuks esimesele tublisti alla. Asja rikkusid ära vene ja türgi stseenid. Vene stseenis asendus senine soe ja intelligentne huumor madala laadapulliga. Türgi stseenis oli miskipärast vajalik eesti keelt kõnelev haareminaine. Tolle lugu oli hoopis ühest teisest ooperist ja oma staatilisuse ja heietamisega rikkus etenduse sümpaatset üldstiili.
Ja veel üks tõsisemat tüüpi märkus oleks allakirjutanul dramaturg Triinu Ojalole. Kogu etenduse jooksul peab publik kuulama, et meie naisvägilaste kujul on tegemist Eestimaa, Liivimaa või Põhjamaa tugevamate naistega. Kust selline provintslik tagasihoidlikkus? Mülleri trupi parimad naismaadlejad ja ka Maria Loorberg olid suure Vene impeeriumi (mille koosseisus oli ka näiteks Poola ja Soome) parimad jõunaised.
Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Georg Hackenschmidt olid samuti mitte ainult Eesti, vaid ka Vene impeeriumi ja lõpuks kogu maailma ühed vägevamad maadlejad. Eestlased pole teinud suuri tegusid mitte ainult Eesti Vabariigi aegadel, vaid igasuguste riigikordade tingimustes. Kui teeme etendust ajaloolisel teemal, on vististi lubamatu kustutada teatud etappe rahvuslikust mälust, seda enam, et sellisel moel me sisuliselt madaldame konkreetseid suurfiguure.
20. sajandi alguse naismaadlejad (kelle tõsisem sporditee algas Peterburis) valdasid kõik vähemalt kolme keelt – eesti, vene ja saksa keelt. Tänapäeva noorele vaatajale on Anni ja tema armsama Tom-leiutaja eesti-inglise dialoog muidugi naljakas, võib-olla ka mingil määral kaasaegne, ainult et suures maailmas suuri tegusid korda saatvad jõupiigad polnud sugugi mitte ainult ühte keelt valdavad pärisorjadest maatüdrukud.
Otse vastupidi, neid võib vabalt vaadelda kui ülemaailmse naiste emantsipatsiooniliikumise pioneere, kes objektiivselt võttes esitasid väljakutse meestemaailma loodud traditsioonidele ja stereotüüpidele. Edasine ajalookäik räägib sellest, kuidas naiste emantsipatsiooni füüsiline pool on viinud selleni, et tänapäeval tegelevad naissportlased sisuliselt kõigi aladega, mis kunagi olid meeste monopol. Nii et meie maadlejatest vanaemadel ja vanavanaemadel on ajaloos oma väärikas koht ülemaailmses emantsipatsiooniprotsessis.“Seljatas sada meest”Andres Ehini samanimelise romaani põhjal kirjutanud Triinu Ojalo, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Mari Ann Ahas.
Osades Kaire Vilgats, Triin Lepik, Sepo Seeman, Jüri Vlassov jt.
Endla teatri suvelavastus Pärnu Vanalinna Põhikooli võimlas.
