Jakob Karu: Ilmalikud matjad hauda!
Jahe kabel. Ma ei nuta. Mu kaaslane nutab. Meie surnud sõbra vanaema ja õde, üks 90ndais, teine 30ndais, nutavad ka. Sõbra vanemad ei nuta, nad on ehk mingis stoilises rahus ja leppimises.
45selt ei pea surema. Jah. Ja siis ilmub ilmalik matja. Kaenla all odav süntesaator ja pukk selle toetamiseks. Banaalsed viisikesed. Targutav ja labane jutt, mis koosneb põhiliselt klišeedest ja faktivigadest.
Palun, kui sa tahad päriselt midagi öelda, ütle päriselt. Ja kui sa ei tea, siis vaiki ja lase neil öelda, kes inimest tegelikult tundsid.
Ilmaliku matja roll on jube, nõukaaegne idiotism. Ma oleks sellele tüübile tol hetkel andnud molli ja palunud hauakaevajail talle ruttu miskit peale visata. Mitte et ei saaks olla ateist, aga sovetlik pseudorituaalsus on lihtsalt võlts ja kohutav. Halb kitš, mis teeb niigi kurbadele inimestele haiget. Mu nooruses nägid komsomolitöötajad sellised välja.
Lihtsalt, olen näinud õilsaid matuseid – kuis näiteks Eesti katoliku kiriku piiskop mattis sõbranna mehe.
Ja teine maetu oli sõber ja üks mu paarist pärisõpetajast. Kohutav mõelda, et ta enda õigeusu preestrist vend pidi siis liturgiat pidama. Ma kujutan ette, kui raske see talle oli. Me saime oma järelehüüdeid esitades teda ehk natuke aidata, aga seda jäi loomulikult väheks.
Ilmalik matja on nõukaaja sünnitet müügimehe analoog. Ta on tootejuht, enamasti keskpärane kõneleja – ma ei usu, et üleüldse on võimalik kõnelda tundmatust inimesest. Eriti teda tegelikult tundnuile.
Lein ei ole lobisemine. Lein ei ole äri. Lein ei ole lastesünteka halvima saundi huugamine. Lein ei ole fast food. Lein on paratamatu igaviku puudutus.
Maha “tavanditeenindajad”!
