Kuidas mind sotside salaliikmeks kutsuti
Riigikogu liikmetel pole assistente, mistõttu pakuvad nad külalistele ise kohvi. Sotsiaaldemokraatliku erakonna peasekretär Indrek Saar võtab kilekotist välja uue kohviaparaadi ning läheb Toompea lossi peale vett hankima.
Tema parklavaatega kabinet asub esimesel korrusel. Laud ja riiulid on mattunud dokumentide ja tänukirjade alla.
Joome kohvi mustalt, sest piima parajasti ei ole, ja kõneleme poliitikast. Teema on minu võimalik ühinemine sotsidega.
Saatsin Saarele oma CV (täiesti ehtsa, ilma ühegi ilustuseta) ning palve kokku saada. Ta ei tea, et teen ajakirjanduslikku eksperimenti.
Saar pole üllatunud, et keegi tahab niimoodi poliitikasse siseneda. Ta ei korralda mingisugust näitemängu, ei päri minu poliitiliste vaadete kohta. Peasekretär räägib poliitikuks saamisest pikemalt keerutamata ja kolleegide kohta sapiseid märkusi tehes. Näiteks nendib ta, et rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas Reformierakonnast pole mingi oma ala asjatundja. “Tegelikku eksperdi staatust tal ei ole. Kui talle helistada ja küsida mingi asja sisu kohta, siis ta ütleb lihtsalt erakonna seisukoha.”
Kohtume küll esimest korda, kuid Saar suhtleb minuga vabalt nagu vana semuga saunalaval.
Ta selgitab, et tegevpoliitikuks saamisel on kõige raskem organisatsiooni tundma õppida ja selle sees endale nime teha, mistõttu “mehed metsast” poliitikasse üleöö ei satu. Kuid on erijuhtumeid. “Meil tuli Jevgeni (Ossinovski - toim.) väga kiiresti ja jõuliselt poliitikasse, aga tema puhul peab arvestama, et ta kandideeris Ida-Virumaal, kus sotsidel oli null kohalolek. Tal oli seal väga tugev sotsiaalvõrgustik, millele aitasid kaasa ka ta vanemate suhted. Ja loomulikult ei olnud tal vahendite probleemi …”
