Homses Ekspressis: Eesti kunstivõltsijate lemmik on Eduard Wiiralt
Hiljuti märkasin osta.ee-s müügil Eduard Wiiralti graafilist lehte. Signatuur kenasti all, töö ise raamitud – osta vaid ära ja riputa seinale. Ainuke häda, et pilt polnud Wiiralti tehtud. See oli võltsing. Üks paljudest.
Rohkem kui Vändrast saelaudu
Eduard Wiiralt ongi vaieldamatult kõige võltsitum eesti kunstnik. Vale-wiiralteid on liikvel sadu. Aga miks just Wiiralt?
Esiteks on Wiiralt kõige tuntum eesti kunstnik. Teiseks on tema tööde hinnad kõrged. Kolmandaks on graafikat palju lihtsam ja odavam võltsida kui õlimaale.
Vale-wiiralteid valmistatakse enamasti koopiamasina või printeri abil. Tihti on need koopiad raamitud, kusjuures kahtluste hajutamiseks kasutatakse päevinäinud raame. Kulunud moega on ka tagapapp. Vahel on koopiat ennastki pleegitatud. Vahel on paberil üritatud imiteerida trükiplaadi vajutusjälge. Need koopiad kannavad mõnikord ka Wiiralti signatuuri, mis on tehtud kas pliiatsi või tindiga. Kes Wiiralti signatuuri tunneb, saab muidugi aru, et tegu on järeleaimamisega.
Vale-wiiralteid levitatakse kus iganes, ainult galeriidele neid ei pakuta. Neid võib osta turgudel ja laatadel ning küllap on neid üritatud müüa ka pandimajadele. Aastaid on raamis vale-wiiralteid müütanud üks kaabuga vanamees, keda olen kohanud nii Nõmme turu väravas kui ka Keskturul. Loomulikult pakutakse neid võltsinguid ka internetis.
Kui otsida selles mustas edetabelis järgmist, siis pärast vestlusi galeristide ja antiigikaupmeestega sain kinnitust oletusele, et selleks on Andrei Jegorov. Tema magusad saanimaastikud on alati olnud hea müügikaup ja seetõttu võltsijate huviväljas. Olen näinud nii võltsitud signatuuriga kui ka algusest lõpuni järeletehtud jegoroveid. Ühe kuulujutu järgi valmistatakse viimaseid Lätis.
Neidsamu võlts-jegoroveid kohtab ka Põhjamaade oksjonitel. Ja mitte ainult. Näiteks mõne aasta eest ilmus Soomes Bukowskise oksjonile Richard Uutmaa Pariisi-teemaline akvarell. Muidugi ei olnud see ehtne, sest Uutmaa pole Pariisis käinud ega Pariisi kunagi kujutanud. Need võltsingud pannakse Skandinaavia oksjonitele teadlikult, kuna eestlased osalevad seal aktiivselt interneti vahendusel. Ja arvutiekraanilt on võltsingut raske tuvastada.
Loe artiklit 19. juuli Eesti Ekspressist
