Nädala album: Sünteetilised ballaadid kuskilt teisest maailmast
Laurel Halo “Quarantine”
(Hyperdub)
Aasta 2012 ja muusika: aasta esimese poole põhjal tundub mulle kõige olulisemaks tooniks see, et aasta 2012 kuulub naistele ja iseloomult naiselikule muusikale. Kõik tähtsamad plaadid, mille muusika ühes otsas viirastub popp, teises otsab võngub avangard ja neist on meisterlikult kokku sõlmitud midagi uut, on teinud naisterahvad. Ka kõik tähtsamad plaadid, mis on lähtekohalt retrospektiivsed, aga tulevad toime kuuldu avardamisega, on naisterahvastelt. Räägime sellistest artistidest nagu Julia Holter, Grimes, Nite Jewel, White Puppy, Motion Sickness of Time Travel, Frankie Rose, Cooly G, Alice Cohen.
Sama lugu, kui on abiks või kõrval ka mõni meesterahvas, mees-naine-duod, mille looming kõlab ennekõike ja vaieldamatult naiselikuna: jõuame sarnasele tõdemusele ja räägime duodest nagu Hype Williams, Blanche Blanche Blanche, Beach House ja Peaking Lights. Ja kohe tulevad nuka tagant välja uued plaadid Micachult, Maria Minervalt, Stellar OM Source’ilt, LA Vampires’ilt. (Kusjuures ühelgi puhul ei saa kasutada selliseid šabloonlikke referentspunkte nagu Kate Bush, Björk või Kerli).
Ainult 2012 tantsumuusikas ja Eesti popis on ülekaalukas sõna meestel ja mehelikkusel. Selle pikaks veninud nimekirja tipp kostab olevat noor daam Brooklynist – Laurel Halo ja tema esimene “päris” kauamängiv “Quarantine”. Laurel on lahkelt oma inspiratsiooniallikad kirja pannud ja sealt leiab nimesid Detroiti techno ja house’i lademetest Sadeni, Roy Orbisonist Alice Coltrane’ini. Tema varasemad teod tilistasid instrumentaalse tantsumuusika ja eksperimentaalsema elektroonika kellakesi. “Quarantine’il” on ta esimest korda isiklik. Nüüd ta laulab ja urgitseb seda tehes häbenematult oma hingesoppides. Sellest laulmisest. On ragistatud vaielda, kui hästi Laurel üldse laulda oskab, aga kuuldes seda, mil viisil laul tema muusikasse seatud on, tundub see vaidlus võrdlemisi ebaoluline. Halo teeb laulufraasidest-ridadest akorde. Mätsib kokku mitmehäälseid, osaliselt manipuleerituid pakse lauluklahve, mida mängib aegamisi, noodireal suuri üles-alla haake tehes nagu barokiajastu õukonnamuusik.
Need laulmised nõuavad ja võtavad tähelepanu. Nii liikumise, helivärvide kui mahukuse kui kihtide asjus. Sama lugu on laulu ümber kõlava paksu, kobrutava ja püsimatu süntesaatorivaibaga. Selles tasases lainetamises on meeletult palju liikumist, nii esiletoodult kui peidetult, ja ei maksa imestada, kui elektrihelide kaleidoskoobis esialgu suuremat sidusust ei näi olevat. Siiski oleks õigem öelda, et loogilisus ja süsteemsus neis aeglastes eraldiseisvates 12 universumis muutub, saab selgemaks ja jälle muutub iga korraga. Millises vahekorras ja suhetes on ühes loos näiteks ambientlikud kaunistused, techno transilikkus ja õuelindistuste miljöö, lihtsalt ei joonistu sulle kohe välja. Ja nii ju peabki. (Kõik salvestamisel kasutatud süntesaatorid ja helimasinad on plaadi vahelel kirja pandud – üsna tavaline komme tänapäeval üheinimesebändide puhul, nii on instrumendid justkui sinu ansambli liikmed). “Quarantine’i” tormi, sünteetikat, üksindust, iha, tulnukalikke hääli täis palvusballaadid, mis viivad sind läbi sünkjate ulmemetsade, on muidugi natuke ohtlikud. Sest tõenäoliselt on tegu teosega, mille korduvate läbielamiste järel tõusevad su nõudmised muusikale üleüldiselt. Kui minul oleks üleliigseid miljardeid, ostaks ma selle plaadi igaühele. 10/10
