Batman – mustas keebis maailmaparandaja
Batman on alati olnud üks mu lemmikutest. Jah, Superman võis ju olla kõigist kõige tugevam ja Flash (Välk) liikuda ülehelikiirusel, aga Batman oli omamoodi usaldusväärne. Täpselt nii usaldusväärne, kui saab olla tegelane, kes venitab endale selga nahkhiirekostüümi ja annab pimeduse varjus kurjamitele kere peale.
Eelduses, et üks miljonärivõsu nimega Bruce Wayne, kes pärast lapsepõlvetraumat (poiss näeb pealt oma vanemate jõhkrat mõrva) treenib end kättemaksuks tippvormi ja hoolitseb selle eest, et tema käsutuses oleks tipptasemel vidinate ja relvade arsenal, ei ole ju midagi kummalist? Ok, see lugu ise on küll ebatõenäoline, aga oluliselt vähem, kui näiteks lugu mehest, kes kukkus Maale ja suutis silmadest laserkiiri tulistada.
Christopher Nolani lavastatud Batmani-filmides (järjekordne osa pealkirjaga “Pimeduse rüütli taastulek” jõuab Eesti kinodesse 27. juulil) haaras režissöör justnimelt kinni tollest usutavuse lubadusest. Nolani filmide “Batman alustab” (2005) ja “Pimeduse rüütel” tegelased on küll ühest küljest metsikud ja fantastilised, aga maa külge löödud lohutu ja sünge realisminuiaga.
Aga see pole alati nii olnud. Bob Kane’i 1939. aastal loodud Batman näis esialgu tõesti olevat plaanitud kõigi nende koomiksimaailma laval uhkeldavate superkangelaste vastandina. Aga pärast seda, kui nahkhiirmees sai popiks, kandus kogu süngus ja ambivalentsus pahade tegelaste Jokkeri, Kassnaise ja Mõistataja õlule, kelle Batman pärast mõningaid vintsutusi oma laitmatute oskuste ja väärtushinnangutega seljatas. Ja muidugi ei saa mööda minna tema uuest paarimehest Robinist, jõmpsikast, kes armastas kanda punast.
Viiekümnendateks aastateks oli kogu see moraalne mitmetähenduslikkus ja süngus Batmani karakteri juures üle parda heidetud. Noorsoo “moraalse allakäigu” hüsteeria valguses – koomiksitel, loomulikult, oli selles allakäigus peaosa – tähendas see taktikat, et kõik vähegi kahtlust äratav lihtsalt roogiti välja. Inimestele, kellel midagi targemat teha polnud, valmistas näiteks tõelist peavalu fakt, et koomiksis on peategelaseks täiskasvanud mees, kes hängib koopas koos teismelise poisiga. Nii saigi Batmanist tubli ja eeskujulik skaut, kelle ellu kuulusid küll totakavõitu ulmeseiklused, aga kes kunagi ei unustanud lugejatele loo tegelikku moraaliga üle kordamast.
Veelgi hullemaks (või paremaks, kui teile selline värk juhtumisi meeldib) läks asi 60ndatel tänu Batmani telesarjale Adam Westiga mustakeebilise maailmaparandaja rollis. Sari oli fenomenaalne segu üüratust camp’ist, totakusest, ekraanile kuvatud heliefektidest ja sarjas esinevatest vidinatest nagu “Nahkhiire haitõrjevahend”. Nii loll, kui see sari ka oli, oli ta ühtlasi meeletult naljakas ja puudutas vaatajate hingi üle kogu maailma. Ultra-camp imago jäi Batmani saatma pikaks ajaks.
Koomiksimaailmas läksid asjad natukene – aga ma tõesti rõhutan sõna natukene – tõsisemaks 70ndatel aastatel (tuntud ka kui Batmani “karvase rinnaga armastusjumala” periood), kuid alles 80ndatel pöörati kõik senine pea peale. Frank Milleri koomiksiraamat “Pimeduse rüütli taastulek” (1986), mis räägib natuke vanemaks saanud Bruce Wayne’ist, kes tõmbab uuesti maski näole, ei muutnud mitte ainult peategelast, vaid koomikseid kui selliseid. Miller tõi välja asjaolu, et poiss, kes on olnud oma vanemate mõrva tunnistajaks ja tahab seejärel võidelda kuritegevuse vastu, peab olema natuke ära pööranud. Lugu oli julm ja satiiriline. Veelgi enam: see oli küps ja julge.
Batmanist oli nüüd saanud varjudesse peituv üksiklasest detektiiv (toimetajad ei pidanud isegi paljuks lüüa maha vahepeal teist korda ellu äratatud Robin). Tema elu oli brutaalne ja karm ning ainult Batmani kõigutamatu usk õiglusesse sundis teda edasi võitlema.
Need fännid, kes koomiksitest suurt ei pea – ja kes pole suutnud unustada Adam Westi –, pidid omakorda saama šoki, nähes Tim Burtoni 1989. aasta “Batmani”, mille aluseks on Milleri koomiksi tume tõlgendus. Pannes peaossa omajagu veidralt mõjuva Michael Keatoni, miksis Burton camp’i süngusega ning muutis igaveseks seda, kelleks Batmani peetakse ja kuidas teda tajutakse. Isegi Joel Schumacheri kohutavad pingutused naeruväärse “Batmani & Robiniga” paar aastat hiljem ei suutnud uut imagot olematuks teha: Batman oli sünge ja pahur. Ja publik armastas teda just sellisena.
Võibolla muudab ka Nolani uus linateos Batmani tegelaskuju. Ent me armastame teda ikkagi, olgu ta pealegi moraliseeriv, muigav või hoopis vaikselt tujukas. Peaasi, et ta riietaks end üleelusuuruseks nahkhiireks. Mis kõlab tegelikult kuidagi valesti.
