Nädala raamat: Üksildane teine Tartu

Koostanud ja toimetanud Sven Vabar “Mitte-Tartu”
Topofon, 2012. 303 lk.

Tartusse ülikooli minnes kujutlesin, et selles saarlase jaoks kauges ja natuke müstilises linnas avaneb mulle õige pea mingi teine kihistus. Olin kuulnud ja lugenud salajastest luuleklubidest ja muudest, ehk isegi poolillegaalsetest kooskäimistest, milles osalejad on huvitavad ja intelligentsed ja kuidagi … võluvalt mittepragmaatilised.

Kohapeal pettusin väheke. Sain aru, et kuuldu pärines 70ndatest ega saagi palavikulistel 90ndatel teistes oludes edasi kesta. Jah, NAK ja Erakkond käisid koos, Berk Vaher kõndis ringi, luukere kaelas, ja rääkis subkultuuridest, Illekas, Zavoodis, teatud ühikatubades ja korterites oli võimalik tunnustamata geeniusi leida. On tänaseni. Aga ma ei olnud ikka päris rahul. Tundus, et justkui mingi muu Tartu peaks ikka ka olema, või oli kunagi olnud, või on siis nähtava taga või nurga taga.

No muidugi on. Nelja tudengiaastaga lihtsalt ei pruugi mitte-Tartu uksed päriselt avaneda. Samas, kahe Tartu tunnet mäletan küll. Ühelt poolt ametlik ja kangestunud linn, mis tardus Vanemuise suure saali esietenduse satsistatud melu ängistavasse ülesvõttesse. (Sama vaimu tänasem näide on ehk Maarjamõisasse kerkivad ülikooli hirmutavalt efektiiv-steriilsed hooned.) Ja vastukaaluks siis … luht ja luhasus, nagu see nüüd “Mitte-Tartus” vägevalt ära kirjeldatakse. Kõik, mis Tartus veel sooja on. Olgu tänatud luhasus ja ehk isegi masu, mis luhakuivendajate tiibu veidi kärbib.

Erkki Luuk räägib “Mitte-Tartus” entsüklopeediliselt ja efektselt, kuidas tema luht on raudtee ümber koondunud, Jänes ega teisedki klants-Tartu edendajad pole seda ehk tänaseni õgvendama jõudnud. Kiwa ja veel mõned mäletavad mitte-Tartut pea proustiliku detailitäpsusega. Aga kõige võimsamalt puhuvad linnale elu sisse Sven Vabar ja Jaak Tomberg. “Tänavakunstnikud” ja “Süda seiskus (takso tagaistmel)” on justkui paralleeltekstid, kus linn tuksub inimesest valjemini, ja muidugi on nad lihtsalt väga hea ilukirjandus.

Nüpli suvekoolis lasti neli kriitikut raamatu peale lahti, nood nurisesid, et inimest on “Mitte-Tartus” vähe. Tõsi. Aga miks ei võiks lihtsalt leppida, et see viivuti solipsismi küündiv üksilduse vaim, mõne teekaaslase olemasolek – ent pigem ikkagi üksildase uitaja seisund – ongi mitte-Tartule omane? Unenägusidki nähakse ju üksi ja just selle – mitmevärviliselt kiirgava mittepragmaatilise unenäolisuse ongi mitte-Tartu kirjanikud siia raamatusse üles tähendanud.