Rahvas, kes keeldub välja suremast
Liivlaste kohta võib eestikeelsetes vestlustes enamasti kohata kahte tykki teadmist: et nad olla rahvana välja surnud ja et nad võitlesid 13. aastasajal Kaupo juhtimisel Liivimaa ristisõjas.
Selgelt väär on arusaamine, et liivlased on välja surnud. Läti statistikaameti tänavu avaldatud rahvaloenduse esialgsetel andmetel oli Lätis mullu 250 liivlast, mis on 70 võrra rohkem kui eelmise rahvaloenduse andmetel. See peegeldab vahest kõige rohkem rahvuslikku eneseleidmist ja enese ymbermääratlemist – ka näiteks vepslaste arv tegi 1989. aasta rahvaloendusel suure hyppe yles, kasvades 12 150 inimesele võrreldes kymnend varasema 8100 inimesega.
Lugu liivi rahva väljasuremisest 13. sajandil on kuulunud ka Läti hariduse kuldvarasse, nagu olen kuulnud liivlase Julgi Stalte käest. Kuid see ei takistanud tema venda Dāvis Staltsi viimatistel valimistel Läti seimi valituks osutumast. Talvel liikus YouTube’is ka tema lätikeelsete subtiitritega varustatud liivikeelne yleskutse hääletada rahvahääletusel vene keele teiseks riigikeeleks muutmise vastu.
Siin on oluline märkida, et Läti Henriku kroonikas on juttu Liivimaa liivlastest, kelle lätlasteks ymberrahvustumine lõppes ilmselt 20. aastasaja algul. Kui Kaupo Turaida linnus jääb praegu Riia-Misso-Pihkva maantee ääres asuvasse Sigulda linna, siis 20. sajandist alates praeguseni võtavad hõimuliikumisest osa liivlased, kelle esivanemad on elanud Kuramaa tosinas rannakylas, millest mõnda on selge ilmaga Sõrvest yle mere näha. Liivi keele nime all õpetatakse Läti, Eesti ja Soome ylikoolides praegu enamasti Kuramaa liivlaste keelt ehk rannakeelt (rāndakēļ).
Teadmistele liivlaste kohta pakub tõhusat lisa Eesti Keele Sihtasutuse kirjastatud artiklikogumik “Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur”, mis seati kokku mulluse liivi keele ja kultuuri aasta puhuks. Teoses annavad põhjaliku ylevaate liivi rahva ja kultuuri ning selle uurimisloo kohta kuraditosin liivi, soome, läti, eesti ja saksa teadlast, kes asja teadaolevalt kõige paremini tunnevad.
Artikkel Liivimaa nime arengust Mauno Koskilt puudutab tegelikult ka otse Eesti ajalugu, samuti Urmas Sutropi kirjatykk Metsapoole muinasmaakonnast. Suurima töö on teinud siiski liivlasest liivi kultuuriloo uurija Renāte Blumberga, kirjutades liivlastest 19.-21. aastasajal, sealhulgas rahvuslikest ärkamistest ja hõimuliikumistest, kuid ka liivi keele ja kultuuri uurimisloost Eestis, Lätis ja Soomes ning liivi muusikaelust.
Nagu allikate kättesaadavus dikteerib, kipub suurem osa 19.-20. aastasajale eelnenud liivi kultuurilugu puudutama Liivimaa liivlasi ning 19. aastasajast peale Kuramaa liivlasi. Nii ka selles raamatus. Levinud arvamuse kohaselt 1868. aastal viimase kõneleja kaotanud Liivimaal kõneldud Salatsi liivi keelt käsitlevad kogumikus Eberhard Winkleri, Riho Grünthali ja Karl Pajusalu artiklid.
Raamatu mahult suurem ja ajas meile lähem osa tegeleb Kuramaa randlaste ja nende järeltulijatega, andes igakylgse ylevaate Kuramaa liivlaste keelest ja rahvaluulest ning tänapäeva liivi kultuurist, sealhulgas uuemast liivikeelsest kirjandusest ja liivi kunstielust.
Tänapäeva liivi kultuurielu kujunemisel on olulised olnud 1970ndail tegevust alustanud Riia ja Vǟnta (läti keeles Ventspilsi) lauluansamblid Līvlist ja Kāndla, samuti Riias tegutsev folklooriansambel Skandinieki. 1990ndail ja hiljem on tegutsenud noorteansamblid Vīm, Kalā Jeng ja Nurmorkestõr. Hiljuti Tartu Ylikoolis liivi kirjakeele arengut käsitleva doktoritöö kaitsnud Valts Ernštreits, kes ka selles köites kirjutab liivi kirjakeelest ja kirjandusest, on märkinud, et liivlased lihtsalt keelduvad kangekaelselt välja suremast.
Praegu on kõige levinum liivi keele kasutusvaldkond minu kogemust mööda rahvalaulude, nende seadete ja uuemate autorilaulude laulmine. Siin on põhjust nõu ja jõuga kaasa aidata ka soome ja eesti keele oskajatel, et liivi keele kasutusvaldkonda laiendada ja liivi kirjakeele kasutamist edendada. Seda muu hulgas seetõttu, et eesti või soome keele oskajal on lihtsam suhtlustasandil selgeks saada liivi keel kui läti keel. Liivi keele oskajatega oleks nii põhjust suhelda pigem liivi kui läti keeles, samal ajal kui liivlaste organisatsioonide töökeel kipub olema läti keel.
Renāte Blumberga kirjutab, et viimasel ajal kipuvad liivi keele huvilised Lätis käima yhelt algajate kursuselt teisele, kusjuures õpetajate tase on ebayhtlane. Liivi Liidu (Līvõd Īt) toonane pealik Aldis Ermanbriks kurtis mõne aasta eest, et liivi keelt pole kellegagi rääkida. Selle juures on eestlastel liivlasi lihtsam aidata kui lätlastel.
Esmatutvuse tegemiseks kyllalt ladusa ylevaate liivi keele põhijoontest annab “Liivlaste” raamatu vastav peatykk Tiit-Rein Viitsolt. Toeks on ka asjaolu, et oluline osa liivi keelt puudutavaid keeleteaduslikke uurimusi on kirjutatud eesti või soome keeles, samuti on Eestis ja Soomes ilmunud yksjagu liivikeelseid tekste teaduslikes väljaannetes – neid aga võib kasutada ka lihtsalt keeleõppeks või -praktikaks. Liivi keele õpikuid on ilmunud mitu, liivi-läti-inglise vestmik on internetis kättesaadav ja varsti võiks Lätis ilmuda ka liivikeelne aabits, mille Teise ilmasõja eel kirjutatud käsikirja Valts Ernštreits hiljuti avastas.
21. aastasajal on ka oluline, et masinad väikesi keeli oskaksid ja neid inimestega suhtlemisel kasutaksid. See tähendab tarkvara kasutajaliideste tõlkimist, kusjuures vabavaraliste programmide puhul – näiteks Linuxi operatsioonisysteemide juures – saab seda teha iga vabatahtlik. Seni tean, et liivi keelde on tõlgitud tihedamini kasutatav osa MediaWiki programmist, mille tuntuim (kuid mitte ainus) kasutaja on Vikipeedia.
436 lk.
