Ühel pool voodit on ahjumüür, teises seinas suur aken aeda. Just need kaks teevadki minu jaoks maal magamise linnas magamisest hoopis erinevaks. Sooja müüri kõrval lesides ning aknast puid ja taevast kiigates ei meenu, et kusagil võiks veel mingit elu olla. Kõik on nii vahetu, et tundub, et ritsikad siristavad mu toanurgas, vihm ladistab mu põrandal ja äike välgub mu padja kohal.

Paar suve tagasi sündisid minu kõrval teki all naabri kassil pojad. Loodus poeb ise külje alla. Kui mees on silmapiirilt kadunud, võib kindel olla, et ta argitoimetuste eest just voodisse oma raamatuvirna juurde pakku pugenud on. Lapse võib leida sealt tekikuhja all peitust mängimas.

See suur aken on ikkagi mu lemmik. Niimoodi siis käidigi vanasti ehal. Linnas võib ka kõige innukamal soovijal kivimaja neljandale korrusele ronides huvi raugema hakata. Aga maal on kõik lihtne ja selge. Saab akna all istudes mesijuttu puhuda, siis hopsti aknast sisse lipsata ja sama kiiresti ka vajadusel plehku panna.

Maal käib unerütm kuidagi teisiti. Valguse järgi. Kella vaatamine unub ära, voodisse lähme siis, kui päike on loojunud. Raamatute lugemine jääb rohkem päevasesse või hommikusse aega, sest õhtul on seal uni kuidagi eriti magus.

Maria Soomets mängib augustis Tartus Raadi lennuväljal etenduvas suvelavastuses “Naised valitsevad maailma”.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena