Müstiliste võimetega Aivar puhub majadele hinge sisse
Aivar Roosaar ei räägi kõige valjema häälega. Ta ei seisa ühe koha peal, vaid liigub vilkalt vaksalihoone imposantses interjööris, vehib kätega ja kui tahad haarata selgitusi sajandivanustest palkidest, mördist, taladest, karniisidest, stukkidest, kõrgetest lagedest ja mastaapsetest postidest, pead hoidma Aivari ligi ning kõrvaltvaatajale võib ehk kohati jääda mulje, nagu jälitaks Tanel Sokk korvpalliväljakul vend Timmut.
Aivar räägib kire ja paueriga, miks olid krohvi sees 1888. aasta ajalehed, kuigi hoone ise on ehitatud 1877 – kümme aastat lasti palkidel vajuda ja alles siis hakati krohvima ja stukki tegema.
Näitab tosinat eksponeeritud värvikihti ja posti, mis jäeti nii, nagu ta oli, kriimude ja ajajälgedega.
Aivar on objekti endale nii põhjalikult selgeks teinud, et muinsuskaitsemeestel on oht piinlikku olukorda jääda, küsides midagi enesestmõistetavat.
Sa võid rääkida Aivarile mõnest majast, kus sa hiljaaegu käisid, ja Aivar võtab poole pealt jutujärje üle ja räägib ise edasi. Ta pole seal majas käinud, aga ta teab.
Aivaril on nagu võluprillid ees. Nii ütleb Rein Kilk.
Kilk on koos Aivariga renoveerinud aukartustäratava nimekirja vanu hooneid.
“Mingid müstilised võimed tal on. Ütleb: toksige krohv maha, siin peab olema uks. Ja ongi uks! Küllap see on ka anne. Sportlase andekust saab mõõta tulemusega. Jooksed ilma treenimata sada meetrit 11,5ga, kõik ütlevad, et oled andekas. Aga mis on arhitekti andekus?”
Aivar uuris ja vaatas kunagi Athena kino maja ja teatas, et tervet maja küll vaiadega toestama ei pea. Vaiu on vaja lüüa siia ja siia, aga terve maja alla küll mitte. Tuli professor Tallinnast ja jõudis samade järeldusteni.
Kilk: “Ta on ruuminägemise võlur. Hoonete võlur!”
Arnold Matteuse projekteeritud Tartu pangamajal on ühel pool madal tiib, kus kunagi elas panga direktor. Pärast sõda tehti suur korter väikesteks ümber, uksed peksti puitlaastplaatidega kinni, seinad ehitati vahele.
Aivar vaatas ja hakkas rääkima: siin oli teenijatuba, siin oli suur tuba, siin oli see, siin oli see.
“Oled sa kindel?” küsisid teised.
Aivar tõmbas põrandalt reliini üles – ja oligi uksekoht!
“See on elementaarne. Ma ju ikka tean ka üht-teist!”
Aivar võib uurida projekti kuskil arhitektibüroos ja öelda: see tala on teil valesti projekteeritud!
Miks sa nii arvad?
Te olete valesti arvestanud, ütleb Aivar. See tala võib vabalt 10 sentimeetrit kitsam olla. Aivariga ollakse harjunud, teda võetakse kuulda.
Üheksakümnendatel aastatel töötas Aivar Eesti Rahva Muuseumis, pärast tööd käis majast majja nagu külarätsep ja renoveeris mööblit.
Kilk oli endale äsja uhke mööblikomplekti muretsenud, lõvipeadega kapi ja toolid. Pöördus Aivari poole: mul siin mõned ägedad keskaegsed asjad, äkki teed korda.
Aivar vaatas – vene kaupmehe mööbel 1905. aastast. Neid lõvi-jusse tehti sajandi alguses šablooni järgi, aga ta võib nad üle käia küll.
Siitpeale said mehed tuttavaks ja koostöö vanade majade kallal algas. Algul suhtuti skeptiliselt, sest mis kunstiväärtuste renoveerijad on mesinikust ärikas ja lõpetamata haridusteega kunstiajaloolane. Aga tänaseks on suhtumine muutunud.
Aivar on põhjalikumaid ajalootaustaga restaureerijaid Eestis üldse, ütleb Mart Siilivask, muinsuskaitseameti Tartu osakonna inspektor. Ta teeb tööd väga põhjalikult ja rohkem hingega kui võibolla mõni tugevama akadeemilise haridusega mees.
Aivar on ülikoolis ajalugu õppinud, aga pooleli jätnud.
Nüüd läheb Kilk sügisel ülikooli ja veab Aivarit kaasa.
Teeme selle stuudiumi ära, mis see siis on!
PS.
“Ossa p....!” hüüab Rein Kilk kuus korda järjest telefoni otsas.
Ta läheneb parasjagu Tartu vaksalihoonele ja näeb inimmurdu, mis on kogunenud restaureeritud ootesaali avamisele.
Töö, mida Aivar teinud on, läheb inimestele korda.
“Ossa vana kurat!”Aivar Roosaare ja Rein Kilgi koostöös renoveeritud vanad majad
■Ammende villa 1999
■Tartu pangamaja 2000
■Püssirohukelder 2000
■Pärnu kuursaal 2003
■Tartu arestimaja 2004
■Tartu Ülikooli vana kohvik 2005
■Kino Athena ja restoran Volga 2007
■Antoniuse hotell 2008
■Tartu vaksalihoone 2012
