Tänavu möödub sada aastat sellest, kui Martin Klein
Eestile olümpiamängudelt esimese medali – hõbeda tõi.
London on esimene linn, mis kolmandat korda suveolümpiamänge
võõrustab – varem siis 1908., ja 1948. aastal.
Hea aeg olümpiaajaloo peale mõtlemiseks, justkui. Siin
erilehes on mitu lugu, mis endisi aegu meenutavad ning kunagisi
suuri sangareid silmas peavad.

Ma vaatan imelist fotot 1948. aasta Londoni olümpiasangarist
Fanny Blankers-Koenist ning leian end mõttelt, et
miskit ilusat on nende pikkade aastate jooksul olümpiamängude
ja selle kangelaste palgelt kaduma läinud. Siiras ja vahetu
sport on asendunud … ei teagi, millega. Mõelge, 1908.
aasta Londoni olümpia eelarve oli 1330 korda väiksem kui
tänavuste mängude eelarve. Ons olümpia tänapäeval üksnes
ettekääne ehituseks, riigi massiivseks enesereklaamiks?
On see, mis olümpial toimub, enam sport või hoopis meeletu
haardega telesõu, milles sportlik alge aina vähem rolli
mängib? Peatselt Londonisse oma 13. olümpiale tööle siirduv Lembitu on veendunud, et siiski sport on peamine.

Te lugege ta toredaid ja eeskätt positiivseid mõtteid
olümpia ja spordi rollist tänapäeval, parematest hetkedest
enne ja nüüd.
Lembitu on teadagi suurepärane jutustaja.
Muide, kas teadsite, et võib-olla on Londoni olümpia
viimane, kus korvpalliturniiril osalevad parimad NBA profid?
Võimalik, et tulevikus neid ei lubata profiliigast vabal
ajal tiitlivõistlustele tervist rikkuma.

Ka sellest on ses olümpialehes juttu.

Ning eelmise olümpia suurtest kangelastest Usain Boltist
ning Michael Phelpsist - kas löövad nad seegi kord platsi puhtaks? Või annavad konkurendid suursoosikutele ninanipsu.
Saab siis draamat näha.