Sõjajärgsed olümpiamängud peeti 1948. aastal Londonis aga väga tagasihoidlikes tingimustes. Mängude korraldamine maksis 750 000 naela (praeguses vääringus 23 miljonit naela ehk 29 miljonit eurot), kuid võistluspaikadena kasutati juba olemasolevaid ehitisi, samuti ei ehitatud olümpiaküla. Sportlased elasid enamasti sõjaväebaasides, koolides ja kolledžites – mehed ja naised eraldi.
Kuna toiduportsud olid normeeritud, võtsid rikkamate riikide, näiteks USA sportlased oma toidu kodumaalt kaasa.

Sportlased kasutasid tavalist ühistransporti ning nii mõnedki Briti atleedid pidid võistluspäeval ka oma päevatööl rabama. Siiski tõid 1948. aasta mängud kaasa ühe suure muutuse – esimest korda tehti olümpiamängudest teleülekandeid, millest nüüd on saanud ­ korraldajate peamisi sissetulekuallikaid.

2012. aasta olümpiamängud pole küll nii absurdselt kallid kui Pekingi mängud (43 miljardit dollarit ehk ligikaudu 35 miljardit eurot!), kuid kallid siiski. Ja nagu maailma suurimale spordiüritusele omane, ületavad kulud olulisel määral algset eelarvet.

2005. aastal lubas korraldusmeeskond, et Londoni mängude maksumus jääb 2,4 miljardi naela piiresse, kuid 2007 suurendati eelarve juba 9,3 miljardi naelani (11,77 miljardit eurot).