Peeter Helme: Sadomasohhism on muutumas salongikõlbulikuks

Nagu kõigi asjadega, on siingi tegu hästiunustatud vanaga. Mõelgem või Leopold von Sacher-Masochi, markii de Sade’i, vanade roomlaste dekadentlike mängude peale või 1920ndate Saksamaa püüdele uputada mälestused Esimese maailmasõja koledustest seksuaalse vabameelsuse lainetesse.

Tundub, et mingil kujul tuleb see kõik tagasi. Ja E. L. Jamesi triloogia pole kindlasti mitte sadomasohhismi renessansi taganttõukaja või ettekuulutaja, vaid lihtsalt üks sümptom. Selle sümptom, et lääne ühiskonnas valitseva naudingute ja heaolu ülekülluse tõttu vajame üleüldse millegi tundmiseks iga kord üha tugevamat laksu. Ja ka selle sümptom, et indiviidi eneseteostust rõhutavas ühiskonnas on üha rohkematel inimestel kiusatus loobuda igasugusest valimisest ja vastutusest ning jätta see kellegi teise õlule, võites seega andumise ja loobumise kaudu vabaduse.

30aastane saksa ajakirjanik Nina Pauer, kelle sulest ilmus möödunud aastal oma põlvkonna “luksuseprobleemi” käsitlev romaan “Me ei karda” (“Wir haben keine Angst”), ütles 12. juulil ajalehes Die Zeit: “See, et ka 2012. aasta suvel loetakse seda laadi (sadomasohhistlikke – toim.) utoopiaid hea meelega, pole lõppude lõpuks ei üllatus ega poliitika ja kindlasti mitte skandaal. Skandaalne on vaid see, et seekord astub see meie ette kirjandusliku rämpsu kujul.”

Tõepoolest – kuigi Eesti kirjanduses on sadomasohhismi käsitletud napilt, pole ükski sel teemal kirjutav autor siiski midagi kirjanduslikult nii nõrka kirjutanud. Naljaga pooleks võib Eesti sadomasokirjutuse alguseks lugeda Eduard Vilde 1916. aastal ilmunud “Mäeküla piimameest”, kus dekadentlik mõisahärra Kremer oma talunaisest armukese Mari piitsutamisest erutub. Kuid kui vägistamisstseene ja ebaterveid suhteid esineb meie kirjanduses küllaga, siis puhast sadomasohhismi tuleb tikutulega taga ajada. Vahest ainuke tõeline sadomasoromaan on 2009. aastal ilmunud toona 21aastase Marion Andra kolmas teos nimega “Algolagnia”.

Noortepäraseks vampiirilooks rüütatud romaanis saab masohhistlikust noormehest mööda Euroopat ringi sõitva vampiirirühma mängukann. Koos nelja-viie ülejäänud neiu ja noormehega moodustavad nad oma isandate-emandate verevaru. Ühtlasi peavad nad vampiire seksuaalselt rahuldama. Teatavale rabedusele vaatamata labaseid otsekohesusi vältiv teos on ühemõtteline ood sadomasoseksile ja endast lahtiütlemisele. Psühholoogilises plaanis on “Algolagnia” oluliselt veenvam – ja seetõttu hirmutavam E. L. Jamesi väikekodanlikust indlemisest.

Peeter Helme