Kristjan Port: eestlane saaks Usain Boltile vastu küll!
Kas on sellist spordiala, milles eestlastel pole mõtet üldse susima minnagi?
No mis need eestlased siis nii teistmoodi on?
No pika toimega ja uimased ja suurte tagumikkudega…
Meil on siin mõni ikka üsna keevaline olnud. Päris häid sprintereid on olnud…
Jaapani ja Korea meestel pidi olema nii terane silm, et keeravad kanatibudel jalad püsti ja ütlevad kolme sekundiga ära, kes kümnest tibust on kukk ja kes on kana. Ja et püssilaskmine on neil ka selle võrra lihtsam.
See on vilumuse küsimus. Eestlane on pärast treenimist tibude soo määramisel sama vilunud kui jaapanlane.
Aga meil pole ju võimalik võistelda korea lauatennisemängija või etioopia pikamaajooksjaga?
Meie häda on see, et meil on nii palju alternatiive ja noored eelistavad lahedat elu. Ühte ala tehakse meil poolteist-kaks aastat, siis pole enam huvitav: ah, lähen teen midagi kiftimat. Hiina ja aafrika riigid näitavad paremaid tulemusi sest nad teevad ühte ala eluliselt olulise eesmärgi nimel ja ei vaheta neid nii palju.
Jooks on väga odav ja praktiline. Ja kui riik asub ka keskmäestikus, mis annab tugevasti efekti juurde, siis…
Massiefektigi ei tasu unustada. Hiinas on ikka preemiad ka, kui keegi midagi saavutab. Meil tuleb keegi Eesti meistriks, ja teda ei märka mitte keegi.
Nii et pole meil lootust?
Meiesugusele rahvale on igasugune selline enesehinnang, et me ei oska võis ei saa, väga ohtlik.
Ameerika koolis tehti katse – lastel oli kontrolltöö. Ühele osale lastest öeldi pärast, et sul läks hästi, sest sa oled andekas, ja teistele, et sul läks hästi, sa oled kõvasti tööd teinud. Kui tehti järgmine kontrolltöö, siis olid nendel, kellele öeldi, et nad tegid kõvasti tööd, tulemused paremad – nad töötasid edasi.
Kuidas talitab lapses „talenti“ mitte leidnud lapsevanem, õpetaja, ühiskond? Laastab nii harjutamise ressurss kui isu.
