“Et oleks ekspressiivne!”

Lugu sellest, kuidas dokumentalist Manfred Vainokivi eneselegi märkamatult sattus vene ekstsentriku Oleg Osetinskiga Peeter Volkonskist filmi väntama.

Must foon. Valged tiitrid.

Reede õhtul 21.30 heliseb telefon, võtan toru.

Hallo, kas Manfred kuuleb?

Jah.

Tere, mina olen Raivo Raidam, kas see nimi ütleb midagi?

Ausalt öeldes, ei.

Järgneb lühike tutvustus.

Nii, ja ...

Ma helistan sellepärast, et Tallinnas on külas kuulus vene režissöör, stsenarist, kirjanik, muusikapedagoog, arst Oleg Osetinski.

Nii ...

Ma tahaks teid Osetinskiga tutvustada, kas täna tunni pärast Valli baaris, võiksime kokku saada?

Okei.

22.30 kohtume Oleg Osetinskiga.

Pool tundi hiljem olen, eneselegi märkamatult, andnud lubaduse, et hakkame koos Osetinskiga Peeter Volkonskist dokki tegema.

Algustiiter

Kaks päeva hiljem.

Tartu, Volkonski maja

Osetinski kamandab. Kaadritagune tekst:

Teeme nii, kui Peeter tuleb välja trepile, siis me läheneme talle nii, et ta ei märka meid, siis me Peetriga embame teineteist ja läheme aeda.

Sina käid kaameraga ümber meie ja filmid kogu aeg, kõik peab olema hästi ekspressiivne, mõistad.

Jaa.

Kõik peab olema filmitud katkematus liikumises, siis on ekspressiivne, mõistad.

Jaa, jaa.

Me pole Peetriga kakskümmend aastat kohtunud, äkki tal tuleb pisar silma, sina filmi kogu aeg...

Mhmh.

Peeter tuleb välja, on ilmselgelt häiritud, Osetinski läheneb, käed laiali, ise muudkui kordab “Petenka, Petenka daragoi”.

Mina keksin kaameraga ümber meeste, et oleks ekspressiivne, mõistad.

Pisarat ei tule.

Läheme aeda, mina tuierdan kaameraga ümber meeste, Osetinski kamandab:

Liigu kaameraga meie ees, võta alt rakurss, filmi kirsioksi...

Need ei ole kirsid, need on õunapuud, ütleb Volkonski.

Mis seal vahet on...

Vahe on selles, et need ei ole kirsid. Need on õunapuud.

Filmi, filmi alt üles, vastu taevast, siis on ekspressiivne.

Osetinski kamandab Volkonski naist Mašenkat:

Too Petjale tool.

Naine jookseb tooliga.

Sina filmi, filmi seda, kuidas Petja istub toolile. Filmi maja, filmi lilli, filmi plastmassist konna.

Mašenka, mine Petja selja taha ja emba Petenkat.

Sina filmi üldplaanis, mine lähemale, filmi alt, suur plaan on ekspressiivsem.

Kuidas ta sind nõusse sai, küsib Volkonski minult.

Ma ei tea, kuidagi eneselegi märkamatult.

Volkonski korter.

Petja, istu siia, ei, istu aknale lähemale, nii.

Sina, Jaak, võta suur plaan, näita, niinii, võta suurem. Kaader peab olema hästi rahulik, mõistad, Jaak.

Minu nimi on Manfred.

Muidugi, Manfred, anna andeks, näed solvusidki. Kust ma võtsin, et Jaak. Pane kaamera siia, võta frontaalselt,

Frontaalselt ei saa võtta.

Miks ei saa?

Ma jään peegeldusest paistma, või tahad, et ma paistan peegeldusest?

Ei taha, mis küsimus see selline on? Peaasi, et oleks rahulik, hästi rahulik plaan, mõistad.

Jaa.

Intervjuu peab olema võetud hästi rahulikult, siis on hea monteerida. Mõistad?

Jaa, jaa.

Nii, oled valmis?

Jah.

Kas kaamera käib?

Jah, juba ammu käib.

Nii, Petenka, vasta mulle ühele küsimusele.

Järgneb meeletult pikk ja ilus küsimus.

Volkonski istub ilmse vastumeelsusega ja kuulab osavõtmatu näoga küsimust.

Noh, vasta, vasta kiiresti.

Volkonski venitab pausi talumatult pikaks, vastab aeglaselt.

Petenka, mis sinuga on?

Olgu siis, tšort s taboi, vasta siis teisele küsimusele. Maša, tule Petenkale selja taha ja emba Petenkat.

Sina filmi, filmi ekspressiivselt. Petenka, vasta mulle, kas sa meeldid iseendale.

Volkonski venitab pausi.

Filmi rahulikult, sõida aeglaselt silmadele.

Vasta, Petenka, kas sa meeldid iseendale või ei.

Volkonski venitab jälle kiusu pärast pausi ja vastab siis: Mis küsimus see on? Kuidas ma saan endale mitte meeldida, intelligentne, tark, andekas, ilus, lahtiste kätega, laia silmaringiga, edukas, tuntud, ihaldatud, hea lauluhäälega, pikk, kena rühiga, noor, veetlev. Ütle, kuidas ma saan endale mitte meeldida?

Nu, bljad, tõ dajoš, Petenka. Kas sa sõitsid silmadele? Teeme pausi, ära filmi. Filmi tuba, ära filmi statiivilt, filmi ekspressiivselt. Mašenka, too Petenkale trumm.

Volkonski ajab vastu: ma ei taha trummi.

Mašenka, too, too trumm.

Maša toob trummi.

Petenka, löö trummi.

Ma ei taha.

Filmi alt rakurss, liigu, võta suur plaan, võta silma, nii tõuse üles, filmi käsi, ekspressiivsed käed. Petenka, löö trummi. Löö veel.

No, ma ei taha.

Löö, löö.

Liigu kaameraga.

Mašenka, tule tantsi Petenka ees.

Ma ei taha tantsida.

Osetinski krabab Mašenka tantsima, teevad paar tantsusammu.

No olgu, olgu, tšort s taboi. Teeme nüüd lõpuplaani.

Liigu hästi aeglaselt kaameraga läbi toa Mašenkale, nii, Mašenka, seisa püsti, ei, istu parem, vaata aknast välja, pööra, vaata kaamerasse, lehvita kaamerale, eemaldu kaameraga hästi aeglaselt, veel aeglasemalt...

Liigun kaameraga nii aeglaselt, kui üldse on võimalik, ise olen ka üllatunud, et nii aeglaselt liikuda suudan.

Osetinski laseb aga edasi:

Ma panen siia lõpumuusika alla. Kas sa ei saa kaameraga veel aeglasemalt liikuda, mul on aeglane muusika.

Oota, mul tuli mõte, Mašenka, lööme klaase kokku. Mašenka, kus Petenka läks? Mašenka, vaata aknast välja!

Jaak, eemaldu kaameraga! Mašenka, vaata kaadrisse, lehvita. Me lahkume, aidaaa! Hea küll, kõik, ära filmi rohkem.

Must foon. Lõputiitrid.

Oota, meil jäid afišid filmimata, filmi ekspressiivselt!

Lõpp.Järgmine film tuleb Mati UndistOleg Osetinski on valitud ka dokumentaalfilmiprojekti “15 sammu armastuseni” režissööriks. Film räägib armastatud eesti kirjanikust ja lavastajast Mati Undist, läbi tuntud vene stsenaristi Oleg Osetinski silmade.

Väljaspoolseisja jutustab loo eestlasest, keda ta peab maailma viie väljapaistvama kirjaniku hulka kuuluvaks. Filmis saavad sõna ka naised, kes ümbritsesid Mati Unti tema elu jooksul: elukaaslased, muusad ja fännid. Film peaks valmis saama käesoleva aasta septembris.

(allikas: www.efsa.ee)