Juuni algul võttis riigikogu vastu nn. vanemapensioni seaduse, mida valitsusliit esitles oma suure võiduna.

Lugesin seaduse läbi ja avastasin üllatusega, et see soosib eelkõige neid vanemaid, kes kuni surmani õnnelikult koos elavad.

Aga Kroonika seltskonnaküljed tõestavad iga nädal, et elu läheb tihti teisiti. Seda kinnitab ka ametlik statistika. Eelmisel aastal sõlmiti Eestis 5500 ja lahutati üle 3000 abielu.

Ja sel juhul läheb üsna tõenäoliselt osa tulevastest vanemapensionidest neile vanematele, kes last tegelikult ei kasvata.

Võtame näiteks näidis-abielupaari Mari ja Jüri, kelle laps sünnib 2013. aasta algul. Pärast lapse sündi peavad nad otsustama, kumb hakkab vanemapensioni saama.

Oletame, et on see Mari, kes tegeleb vastsündinuga rohkem. Jüri kinnitab kirjalikult, et loobub oma õigustest naise kasuks. Vastava tõendi saadavad nad koos sotsiaalkindlustusametile.

Kolme aasta jooksul maksab riik Mari teise pensionisambasse 4 protsenti Eesti keskmisest palgast ehk valitsuse prognoosi kohaselt 1134 eurot.

Kui palju see Marile tulevikus pensioni juurde toob, ei oska keegi öelda. See sõltub nii Mari vanusest kui ka tema pensionifondi juhtide investeerimisoskusest.

Mari ja Jüri saavad sissemaksete õigust ka kordamööda kasutada. Sel juhul esitavad nad sotsiaalkindlustusametile uue avalduse, millega Mari loobub oma õigustest Jüri kasuks.

Aga kui vanemad tülli lähevad? Kuidas Mari sel juhul oma vanemapensioni kätte saab? Nüüd läheb lugu keeruliseks.

Loe edasi ekspressi tasulisesst versioonist!

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega