Mathurat painab "Lapsepõlve lõpp"

Üks raamat, mille lugemine on jätnud mulle kestvalt kummastava mälestuse, on Arthur C. Clarke’i “Lapsepõlve lõpp”.

Selles teoses, mida muide paljud kriitikud peavad kõigi aegade parimaks ulmeraamatuks, on annus naiivset veidrust – nagu näiteks see, kuidas maailmale rahu ja stabiilsust tagavaks “ülemvalitsejaks” osutub sarviline saatan. Ent leidub ka põhjapanevamaid ideid.

Nõnda näiteks kõlab Clarke’i käsitlus teatavast maailmaülesest võimust (olgu pealegi, et tulnukvalitseja kujul), mis kaose palge ees hädavajalikuks osutub, peaaegu et prohvetlikult tänapäeva majandusliku ja poliitilise olukorra keskel, kus senine majandusideoloogia on end paljuski nurka mänginud ning poliitiline eliit küllalt suutmatu planeeti vaevavaid printsipiaalseid probleeme otsustavalt lahendama. Samas peaks seesugune lähenemine pakkuma äratundmist ka mõnele niinimetatud “vandenõuteoreetikule”. Kõige hämmastavam Clarke’i raamatu ja loo juures on aga siiski selle finaal: see, kuidas maakerale sünnib põlvkond uut laadi inimesi, kes on sotsiaalselt küll peaaegu et lävimatud, ent erakordsete paranormaalsete võimetega. Selle põlvkonna kulminatsiooniks on nimelt see, et planeet plahvatab ja lakkab olemast. Lapsepõlve lõpp.

Tõlgendusvõimalusi on siin küllap arvukalt. Mulle isiklikult tundub, et Clarke käsitleb siin inimkonda omamoodi katsepolügoonina: proovina, kas inimest kui liiki on võimalik viia teatavasse kõrgendatud tajumuslävega seisundisse. Ja kui see katse on õnnestunud, on eesmärk teostatud ning vajadus maapealse inimese kui eraldiseisva liigi järele kadunud. Seeläbi kaotab otstarbe ka inimese elukeskkond, planeet Maa. Just Clarke’i lõpplahendus on mind “Lapsepõlve lõpust” kerge šokina painama jäänud ega lase mul seda raamatut unustada ilmselt veel aastaid.