Teos on üsna kerge lugemine, kuid kohati tunduvad kerged ka autori hinnangud. Muidugi ongi Kaukaasiast kirjutada keeruline. Juba kasvõi põhjusel, et tasakaalustatud pilti pakkuv autor ei soovi ju probleemidest tulvil ajaloo ja tänapäevaga piirkonnas kedagi välja vihastada. Siiski tundub “Vabaduse viirastus” selle maailmanurga käekäigust keskmisest enam huvitunule küll toolide vahele istumisena.

Haridusele (muuhulgas Venemaa ja Ida-Euroopa õpingud) vastavalt on autor kasutanud pigem Vene allikaid ja kirjanduslikke käsitlusi, nagu Puškini, Lermontovi või Tolstoi omad. Tundub, et paljuski seetõttu ta kas puudutab mõnda tundlikku teemat paremal juhul vaid napilt (näiteks, kuidas ja miks ikka osseedid Georgiasse, Tshinvali piirkonda elama sattusid) või kipub oma hinnangutes liialt tuginema Vene allikate seisukohtadele. Nii kardab King nimetada adõgeede (tšerkesside) kallal 19. sajandil toime pandud vägivallategusid etniliseks puhastuseks, samas armeenlastega 20. sajandi algul toimunut ta genotsiidiks nimetada ei pelga.

Nii võibki öelda, et teos on pigem lugu Venemaa pikaaegsest huvist Kaukaasia vastu ning ainult pealiskaudselt on käsitletud Türgi ja Pärsia kaugemale minevikku ulatuvat tegevust selles piirkonnas. Siiski – ülevaatlikuks sissejuhatuseks Kaukaasia kohta kõlbab see raamat üksikutele tõlkevigadele ja poolikuks jäävatele mõttekäikudelegi vaatamata väga hästi. Kirjutatud on üldiselt vaheldusrikkalt ja huvitavalt, kõikide autori väidetega ei pea ju nõustuma. Aga kindlasti ei peaks vähegi huvilisem lugeja piirduma ainult selle raamatuga.

Õnneks on eesti keeles üht-teist veel olemas. Äsja ilmus näiteks Andrus Mölderi “Riigita rahvad: Kaukaasia”, mis sobib väga hästi “Vabaduse viirastust” täiendama. Järgmisena ootaks aga Kaukaasia ajalugu Pärsia ja Türgi vaatevinklist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid