Täpselt samamoodi peab Jüri Mõis kokku leppima oma praeguse abikaasa Kerttuga, kumb neist kolme lapse eest pensionilisa saab.

Mõis pole selle peale kunagi mõelnud. Ta isegi tea, kui vanalt pensionile võib jääda. Nagu paljud Eesti mehed muigab ka tema, et “võibolla suren üldse äkki ära”.

Mõis pole uue seaduse pooldaja – lapsed muudetakse justkui aktsiateks, kellega vanaduses hea kui “väärtpaberitega” kaubelda.

“Raha on kõige rohkem vaja lapse kasvatamise ajal. Ja kui korralikud lapsed kasvatad, ju siis nad toetavad ka vanemaid,” arvab ta.

Mõis ei saa aru, miks tahab riik maksta pensionärile raha alles elu lõpus. “Pensionärid ei ole ju puudust kannatavad inimesed. On hoopis õpetajad, lapsed, noored. Pensionile jäämine ei ole vaesusrisk.”

Mõisa meelest on vanemapension järjekordne näide, et poliitikute leib on probleemiga tegelemine, mitte nende lahendamine.

“Kui hakkad lahendama, võtad poliitiku leiva ära. Ennustan, et selle seadusega saab veel hulk aega avalikku tähelepanu. Võibolla ongi eesmärk, et see poleks väga selge, siis saab ju kogu aeg täiustada.”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena