Nädala album: Hipinautidel on külas nii popstaarid kui müravägilased
The Flaming Lips “The Flaming Lips And Heady Fwends”
(Bella Union)
Laulja, kitarrist ja helilooja Wayne Coyne seisis oma ansambliga nii kümmekonna aasta eest üsna meinstriimedu lävel, kuid viimane samm jäi tegemata nii siis kui hiljemgi. Selle asemel tekitati plaadifirmale Warner Brothers ilmselt omajagu peavalu. Coyne on teadlikult tahtnud olla ekstsentrik ja veidrik, liiga imelik ja vasakule kaldu, et ära mahtuda. Aga rõhk on siin minu arust sõnal “teadlikult”, sest noid ekstsentrikuid on erisuguseid. Esimene arhetüüp võiks olla selline Syd Barretti mõõtu pidurdamatu autsaider – omaenese loomevõime ohver, sellest juhitud ja vallutatud, loomult irreaalne. Coyne on täpselt vastupidine – kontrolliv ja kontrollitud, Pink Floydi analoogiat jätkates pigem Roger Waters kui Barrett.
Just sellesse konteksti saabub ka “Heady Fwends”. Eelmise aasta jooksul haakis The Flaming Lips enda külge hulga koostööpartnereid ja andis tulemusi obskuursetel ja piiratud levikuga EP-del välja. Nüüd tuleb kogutud materjaliga CD ja kõlab kui Coyne’i tüüpiline, hermeetiline eksperiment. Näib, et ta ei tee oma asju mitte sellepärast, et oleks mingi kohustava emotsionaalse pinge all, vaid lihtsalt põhjusel, et see on võimalik ja käepärane. Kui sul tõesti on võtta vana Stoogesi laul “1969”, panna sellele nimeks “2012” ja tuua KeSha seda laulma, siis – olen nõus – tuleb see ära teha. Ja kui tõesti tundub, et sul on haardeulatuses enam-vähem kobe techno-träkk, siis oleks ju äge, kui Yoko Ono hüüaks sinna peale mõnda aega “Do it!”. Tore, aga ma ei tea, kuidas selles muusikas osaleda. Kui mitu korda tuleks öelda, et “mmm, huvitav…”, et “kas tõesti…”, et “kes oleks seda võinud arvata…”.
Natuke samamoodi juhtub siin kõigi nende lõputute referentsidega kosmilise ja psühhedeelilise ja kraut-rokilise ja üleüldse igakülgselt mitmekesiselt kaalutletult ebamaise suunas. Sest The Flaming Lips ei ole tegelikult avanemise ja avardumise muusika. Coyne on tehnoloogiline perfektsionist – kõik, mida ta igatseb, on justkui saavutatav õigete nuppude valikuga helipuldil. Ja koostööpartnerid on siin tegelikult just sellessamas stuudioaparatuuri rollis. Muusika iseenesest on tegelikult päris hea, aga ikkagi mitte ilma reservatsioonideta. “Children Of The Moon” koos Tame Impalaga on jah ilus, aga seda lihtsalt kui voolujooneline ja puhastatud disainiobjekt. Kes tahab, võib väga edukalt mõelda end seda armastama. Sama tasub proovida vana folklaulu “The First Time I Ever Saw Your Face” kaveriga Erykah Badu esituses, kus bänd manipuleerib uduse ja staatilise atmosfääriga kuni peensusteni välja ning jätab maha kümneminutilise transtsendentsi teeskleva kaunistuse, sobiliku mõnele Lynchi filmile.
Jah, kui Coyne’i muusika millalgi millegi läbi hukkub, siis on see hea maitse. Tema impulsid ei üllata teda ennast ning ta ei söösta kunagi helidesse, mille koostist ta ei tunne. Selle asemel ta tasapisi painutab ja moonutab ja rikub natuke siit ja sealt ning ei lase end oma filigraanses egoismis häirida isegi siis, kui stuudio on võõrast rahvast täis. 7/10
