Margit Tõnson: hoidisteraamat kui telegramm teiselt planeedilt
See meenutab mulle üht vana muinasjuttu, kus kuri võõrasema sundis lapsukest südatalvel metsa maasikaid korjama. Praegu elamegi muinasjutus, aga metsas marjul käime ikkagi ja kurke marineerime ka.
Suvekodu riiulis on omaaegse toitumis- ja hoidistamisguru, kodumajanduse õpetaja Elle Reederi 1988. aastal väljaantud raamat “Toiduainete säilitamine kodus”. Käsiraamat mõjub kohati nagu telegramm teiselt planeedilt – nii kaugele unustusse on vajunud aeg, mil ei soovitatud metsamarju korjata piirkonnast, kus on läbi viidud lennukite pealt mürgitamist, ega hoidistada teistest liiduvabariikidest toodud tooraineid, sest need on pika transporditeekonna tõttu suurema osa oma toiteväärtusest kaotanud.
Ilmselt ei oleks ma ise osanud selle peale tulla, et rabarberi toormahlaga saab edukalt katlakivi eemaldada. (Seda, et rabarberilehega hõõrudes saab mustikamustad käed puhtaks, ma juba tean.) Muide, sõjaaegsed perenaised taaskasutavad katlakivi eemaldamiseks ka marineeritud kurkide peal olnud marinaadi.
Reederi maailm on juuripidi Pätsu ajas (noore tüdrukuna oli ta Kloostrimetsas praktikal, istus presidendiperega ühes lauas) ja põlistab vahepealsest “ühisköögi ja ühiskeldri” ajastust hoolimata eesti talupere majandamise reegleid. (Kalkulatsioonid ja arvepidamine on Reederile igati südamelähedane, ta on tänapäevases mõistes Exceli-tabeli inimene).
Ma olen ei tea mitmendat põlve korilane, sügavkülmik hakkab vaikselt mustikaid, murakaid, metsvaarikaid ja kukeseeni täis saama ning isegi kui ma ei taha oma koriluse eesmärki sõnastada nii, nagu Reeder 1988. aastal, et perenaise kõige olulisem eesmärk on säilitada oma perekonnaliikmete tervis ja töövõime, siis lõpptulemus on ju ikkagi üks – oma perele parima pakkumine.
