“Mul on alati olnud tahtmine ise käised üles käärida.”
Rahvusvahelisel moe-ja disainiareenil tiirlev Merilyn Kesküla räägib Anne Vetikule, mismoodi Eesti disain võiks maailmaturule jõuda.
Merilyn Kesküla (28) on üks noortest eestlastest, kes ei ela juba ammu Eestis, vaid tunneb end koduselt Londoni ja San Francisco tänavatel. Esimesest reisist brittide pealinna piisas, et tütarlaps otsustaks sinna elama asuda. Tallinnast lahkus ta kohe pärast Eesti astumist Euroopa Liitu – mõni väidab, et kui liitumisleping sai alla kirjutatud, olid Merilynil kohvrid juba pakitud ja lennupilet ostetud.
Tema pääsuks moe- ja disainimaailma sai ELi riikidest pärit noortele pakutud võimalus Inglismaal tasuta kõrgkoolis õppida. Ametnikud said kiiresti aru, et õppimisjanuliste laine ületab igasugused ootused ning eelarved, ja nii jõudis Merilyn korraga nii esimeste kui viimaste idaeurooplaste sekka, kes said õppida moekorraldust meie mõistes “riigieelarvelisel kohal” London College of Fashion’is.
Kui moetudengi eesmärgiks on töö rahvusvahelise brändi või üle maailma tuntud ajakirja peakontoris, ei pruugi õpingud Eestis selle unistuse täitumiseni viia. LCFi lõpetajate erialane tulevik on aga tubli pealehakkamise juures vaat et kindlustatud.
“Juba kooli ajal töötasin ELLE’is, organiseerisin pildistamisi Itaalia Vogue’i ja teiste ajakirjade jaoks,” räägib Merilyn oma karjääri algusaegadest. Kui diplom käes, läks ta tööle legendaarse Biba moebrändi PR- ja turundusjuhiks ning asus korraldama Biba show’sid ja pressisuhteid. Tööga kaasnes pidev tiirlemine Londoni, Pariisi ja Milano vahet, kõrvalepõigetega Los Angelesse, Tokyosse ja New Yorki.
Tee oma agentuurini
Jetset-elustiiliga kaasnes pidev stress ja lõpuks arusaamine, et selline moemaailm pole päris Merilyni jaoks. “Pidin paljudes asjades selgusele jõudma ja kolisin mõneks ajaks San Franciscosse,” räägib naine. Seal avastas Merilyn enda jaoks jooga ja hakkas mõtlema oma ettevõtte loomisele. “Esimest korda jõudis mulle kohale Põhjamaa juurte ja elustiili väärtus. Skandinaavia disain on alati mu huviorbiidis olnud, kuid seni olid mind huvitanud enamasti klassikud – Arne Jacobsen, Alvar Aalto,” markeerib Merilyn oma praeguse tegevuse alguspunkti. Euroopasse tagasi jõudnud, reisis ta Skandinaavias ringi ning sattus vaimustusse erinevatel loomealadel toimuvast “Skandinaavia renessansist”.
Mõtted hakkasid võtma konkreetsemat kuju ja selleks, et nad tõeks saaks, tuli minna tagasi Londonisse: “See, kes ma praegu olen, on suures osas just selle linna ja inimeste teene, keda siin kohtasin. Kindlasti andis London laia silmaringi ning võimalusi, millest vaid salaja unistasin. Londonis asutasin KESKULA agentuuri, mille eesmärgiks on tugevdada Põhja-Euroopa loomemajanduse omavahelist koostööd.”
Öö
Merilyni esimene ettevõtmine uues rollis oli suurejooneline: “Algatasin projekti ÖÖ, mille avalöök oli London Design Festival 2010 ajal. Tegemist on ajutise showroom’iga, mis liigub linnast linna. Eestist osalesid näiteks Kriss Soonik, Tanel Veenre, Jaanus Orgusaar. Järgmisena astusime üles Stockholmis, siis Tallinnas, jälle Londonis ning viimati Helsingis. Sügisel läheb ÖÖ Kopenhaagenisse.”
Kui Euroopa tuur läbi, kavatseb Merilyn liikuda kaugematele jahimaadele. “Ees on USA ja Aasia,” ütleb ta ja kindlasti võiks see asjaolu rõõmustada kõiki potentsiaalseid Eestist pärit ÖÖ-l osalejaid: disaini investeerivad Aasia äritiigrid meeleldi.
ÖÖ on just selline üritus, mida vajavad paljud Eesti disainerid, kellel tihti puuduvad vajalikud oskused ja võimed, mille abil nende tooted jõuaksid masstootmisesse ja poelettidele. Eesti tegijatest peab Merilyn Kärt Ojaveed ja Marit Ilisoni nendeks, keda võiks oodata suurem rahvusvaheline edu ja kes on mingil määral selleni juba jõudnud.
Kontaktid, kontaktid, kontaktid
Merilyn, kellel on nüüdseks laialdased moe-ja disainikogemused, toob välja kolm olulist punkti, millest peaks end turustada sooviv disainer teadlik olema: “Tugev idee, selge jutt ja julgus olla oma loomingu reklaamnägu. Inimesi huvitab, kes on toote taga. Oluline on ka oskus oma tööst ja loomepuhangutest lihtsalt ja huvitavalt rääkida.” Ta on kindel, et Eesti disainerid saavad olla rahvusvaheliselt edukad. “Kõige olulisem on tahe oma ideid ellu viia ja kontakte luua, olla avatud. Samuti on tähtis mingisugunegi ettekujutus äri- ja turunduspoolest. Eestis nimetatakse tihtipeale disainiproduktiks hoopis kunsti või käsitööd, siinne turg ja müügivõtted on täiesti teistsugused. Tähtis on, et toote sihtrühm ja ettevõtte eesmärk oleksid selged.”
Merilyn peab ÖÖ-d tõeliseks elukooliks. “Mul on alati olnud tahtmine ise käised üles käärida ja midagi ära teha, erinevate võimalustega mängida ja uusi ideid proovida,” räägib naine, kellel on selle skeemi järgi elades õnnestunud tuua kasu nii endale kui teistele. Ta on loonud kanali, mille kaudu saavad eesti disainerid turustada oma loomingut ja juurde õppida. Eks see ole tõendiks, et Eestile saab olla kasulik ka mujal elades.
