Toidublogi: Teet Veispak

Kunstiajaloolane Teet Veispak (56) on juba aastaid muuhulgas tegutsenud kuraatorina kunstnik Richad Sagritsa (1910–1968) muuseumis Karepal.

Lääne-Virumaal Vihula vallas asuv Kalame talu oli Sagritsa sünnikodu, kus ta maalis nii oma esimesed kui viimased tööd.

Laupäeval, 11. augustil toimus Karepal performance’i- ja installatsiooniõhtu “Vaikus”, kus osalesid teiste seas Siim-Tanel Annus, Ants Juske, Kai Kaljo, Toomas Kall, Leonhard Lapin, Jüri Ojaver ja Jaan Toomik. Septembri lõpuni jääb muuseumis avatuks skulptorite Art Allmägi ja Jass Kaselaane ühisnäitus “Eesti lood”.

Raamatud
Kõige huvitavamateks raamatuteks on aja jooksul saanud sõnaraamatud, kuna huvi ilukirjanduse vastu ei ole enam kaugeltki see, mis ta oli aastaid tagasi. Plutser-Sarno “Bolšoi Slovar Mata” või Wilhelm Braune gooti keele grammatika lugemine on arvestatav nauding. Selle suve kõige köitvamaks lugemiseks on olnud kevadel ilmunud “Eesti etümoloogiasõnaraamat”. Väga põnevad on ka Udo Uibo asjaomased artiklid “Keeles ja kirjanduses”, mistõttu ootan teatud kannatamatusega tema raamatu ilmumist.

Kunst
Usun, et sellega on igal inimesel isiklik suhe, ehkki sageli tundub, et suurele osale meist ei tähenda kunst üldse midagi. Nüüdiskunst on nii siin kui mujal väga huvitav ja peaks kaasaegseid palju enam kõnetama kui meil taevani kiidetud, kuid siiski suhteliselt igavad Pallase kunstnikkonna tööd. Aga eks kõik ole suhteline. Kui ma midagi ise korraldan, siis üritan seda teha nii, et see oleks mulle ja sõpradele huvitav. Vene uuem kunst on mind aastaid köitnud. Seda on palju ja selles on haaret ning kirge, samuti vastuolusid, mida mujal naljalt ei kohta. Olen katsunud seda tähelepanelikult jälgida.

Kadunud maailm
Mõni koht, kus on elatud, on jäänud oma värvikülluses vaid mällu. Isegi kui nendesse paikadesse tagasi minna, ei ole miski enam endine. (Ranna)külade varasem asustus on suuresti haihtunud – vanemad inimesed on surnud, nende lapsed, kes võiksid seal veel elada, on minema läinud. Asemele on tulnud uued suveinimesed oma mälestuste ja majadega. See on omamoodi katkestus, neis paigus (taas)olemine on kui liikumine kadunud maailmas, mida ühendab tänasega vaid koht – kõik muu on juba teine.