Janar Filippov: Kristen Michal ei peaks praegu tagasi astuma
Kahtlustus kergemaliigilises kuriteos pole ilmselgelt midagi niisugust, mille pärast peaks vallandama või ametist lahkuma. Kõige muu kõrval näitaks tagasiastumine, et Michal võtab talle süüks pandud teo omaks, aga see rikuks kogu põnevuse. Seda enam, et tõendada ei õnnestu tõenäoliselt midagi, kui just kahtlustatav ise ennast sisse ei räägi. Sellised vihjed esialgu puuduvad.
Kahtluse alla sattumiseks pole palju vaja. Piisab tõsiseltvõetavast, s.o kuriteo tunnustele viitavast avaldusest (olgu see esitatud kasvõi ajalehe arvamusküljel) ning ülekuulamisele kutsutud avaldaja poolt “vande all” antud ütlustest. Nii lihtne ongi. Siis algab uurijate töö. Nad asuvad selgitama, kas a) teataja jutt peab vett, st kas seda kinnitavad teisedki tõendid, ja b) kas eksisteerib süü, st millega seletada avalduses kirjeldatud tegusid ning tagajärje tekkimist.
Et sünniks otsus toimik kohtusse saata, on vaja prokuröri veendumust, et süüdistus peab paika. Kindlust, et tõendite ahel jääb terveks ka siis, kui mõni tunnistaja mingil põhjusel alt ära hüppab. Piisavalt täpset arvestust, missugune on süüdistava kaitsepositsioon, temapoolsed tõendid, võimalikud (vale?)tunnistajad ning kuidas neist kohtus jagu saada. Praeguse juhtumi eripäraks on see, et tegemist on teise astme kuriteoga (sanktsiooniks üksnes rahaline karistus), mis tähendab, et tunnistajate räägitu kontrollimiseks ei tohi teha ühtegi jälitustoimingut. Tunnistajate juttu ehk meenutusi möödunust on aga alati võimalik eitada, mitmeti tõlgendada, veel paremini mäletada, nii et lõpuks taandub kogu poleemika valemile “Tegi küll!” versus “Ei teinud!”. Niisuguseid “keisse” tänapäeval üldjuhul kohtusse ei saadeta ja miks peaks ministri puhul erandeid tehtama?
Seda kõike teab Kristen Michal, olgugi et ta pole Eesti parima juurakooli vilistlane, väga hästi. See lisab enesekindlust. Seda enam, et minister pole üksi. Teda toetab erakond ning üks Eesti kuuest parimast advokaadist.
Või siiski – kas erakond ikka toetab? Sest keda muud kui erakonda saab Michal praeguses olukorras süüdistada. Kes muu kui erakond asetas seaduskuulekuse etaloniks oma kauaaegse peasekretäri – paraku on see viimane juba kord amet, mille pidajaga võrreldes on Kagu-Eesti külades peldikuid tühjaks pumpavatel meestel üsna puhtad käed.
Sestap taandub küsimus sellele, miks, kelle huvides, missuguse tellimusega, missuguste vetodega Michalile amet usaldati. Ja lihtsamalt: kelle peos on ministri munad? Kas tema (kui tulevase peaministrikandidaadi) osaks pidigi saama läbikukkumine? Me ei tea ju tegelikult, kes ja kuidas ministreid ametisse määrab. Mäletate veel üleüldist imestust valitsuse moodustamise ajal, kui Rait Maruste justiitsministri kohata jäi? Miks? Liiga vähe luukeresid? Kui nii, siis saab olema huvitav jälgida, kes järgmisena põhja lastakse.
