Andrei Hvostov: Religiooni tagasitulek
Mida ühist on sellistel nähtustel nagu Vene punkbänd Pussy Riot, Londoni olümpiamängud, Ameerika Ühendriikide presidendikandidaadi Mitt Romney äsjane visiit Iisraeli ning samas riigis vastu võetud seadus, et kõik Iisraeli mehed peavad nüüdsest minema sõjaväeteenistusse?
Õige vastus on järgmine: sellel kõigel on nii või teisiti pistmist religiooniga. Ehk inimeste usuliste tunnetega.
Alustame olümpiamängudest. Teatavasti tuli 30. juulil Londonist uudis, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee lubas Saudi Araabia naisjudokal tulla peakattega võistlusringi. Judo reeglistikus on see põhimõtteliselt keelatud, sest seal tarvitatakse teatud kägistamisvõtted (mitteeluohtlikke), ent hijab’it kandva inimese peal rakendatutena võivad need viia letaalse õnnetuseni. Lõpuks kandis Wojdan Shaherkani oma ainsas matšis siiski suusamütsisarnast musta peakatet.
Ent üksikjuhtumi käsitlemisel on unustatud Londoni olümpia üldine taust.
Need mängud näivad mitmes mõttes erilised. Esimest korda saatsid sellised islamiriigid nagu Saudi Araabia, Brunei ja Katar mängudele naissportlased. Mitte nii väga vabatahtlikult. ROK ähvardas Saudi spordiprintse, et kui need ei luba oma naissportlastel mängudele tulla, ootavad riiki olümpialikud ebameeldivused. Umbes nii, et ärgu siis keegi tulgu. Nais-judoka peakattestatult maadlusmatile saatmine on kompromiss – naised küll võistlevad, kuid teevad seda kombekalt.
On ka muid kompromisse. Suurbritannias resideeruv Islami Inimõiguste Komitee taotles mängude toimumisaja muutmist, sest see langeb kokku islami püha kuu ramadaaniga (katsumus, mille ajal usklikud ei tohi päevasel ajal süüa ega juua ning peaksid eemale hoidma maistest tühiaskeldustest).
ROK ei nõustunud usklikele vastu tulema. Ehkki vist võinuks, sest Londonis elab üle miljoni islamiusulise – taas üks nende mängude eripära, sest kunagi varem pole olümpiamänge peetud nii suures islamilinnas. Aga poolele teele tuldi siiski vastu. Esimest korda on olümpiakülas sisse seatud islami palvealad ja kõik söögikohad on avatud ööpäev läbi (ning õige menüüga), võimaldamaks muslimisportlastel süüa usuliselt õigel ajal.
Olümpiaküla vahetus naabruses elab veerand miljonit muslimit ning asub sada mošeed. Ramadaani ajal elatakse seal harjumuspärasest erinevalt ning see avaldab omakorda mõju olümpiamängudele, näiteks kuhjuvate liiklusummikutena.
Ahjaa – mängude turvalisuse eest vastutajate hirmuunenägude sisuks on võimalik enesetapurünnak, sest mõned maruusklikud võitlejad on veendunud, et kui lasta end ramadaani ajal keset uskmatute summa õhku, viib tee otsejoones paradiisi, mis on paremgi veel kui võita kuldmedal.
Religioonist tuleb rääkida ka Vene punkbändi Pussy Riot kohtusaaga juurde minnes. Vene pungitšikid (vabandust!) ei läinud oma esinemisega Moskvas Lunastaja katedraalis 21. veebruaril mitte niivõrd Vladimir Putini au ning väärikuse kuivõrd Moskva patriarhi Kirilli oma kallale.
Võibolla õigusega, sest Kirill teatas 8. veebruaril avalikult, et Putini valitsemine on jumalik ime, ning kutsus kõiki õigeusklikke teda toetama. Üldiselt on Vene Föderatsiooni põhiseaduse kohaselt riik lahutatud kirikust. Kui oletada, et naispunkarid läksid Moskva peakirikusse seda asja muuhulgas ka patriarh Kirillile meelde tuletama, siis seda halvem neile. Usuga nalja ei tehta – ei Londoni olümpial ega Moskva uustsaaririigis.
Pole usu tähtsustamisega kuidagi teisiti ka USAs. Vabariikliku partei presidendikandidaat Mitt Romney on teatvasti mormooni kiriku liige (Eesti suuremate linnade tänavail kohatavad mustades polüesterülikondades noormehed on selle kiriku saadikud) ja kui ta peaks osutuma valituks, võtab ta Valgesse Majja kaasa oma mõttekaaslased. Uus president toob oma meeskonna, see on traditsioon.
Ühendriikide presidendivalimiste otsene seotus usuga avaldus juuli lõpus, kui Romney siirdus oma esimesele välisturneele. Ta külastas ka Iisraeli, külvates seal segadust ja arusaamatust, nimetades Jeruusalemma Iisraeli pealinnaks (on kokku lepitud, et selleks on Tel Aviv), vihjas juutide õigusele rünnata Iraani, solvas Palestiina araablasi … Ühendriikide poliitikavaatlejad näevad siin katset mõjutada kodumaise valijaskonna teatud segmente andma häält Romneyle. Võiks arvata, et juudisoost valijate, sest selle rahva esindajaid on USAs vaid natuke vähem kui Iisraelis endas. Ning juudid on väidetavasti Iisraeli suhtes sentimentaalselt meelestatud. Just need, kes polegi nii väga religioossed – neil asendab Jahvet usk Iisraeli.
Samas on Ühendriikide valimisstatistika aastakümneid näidanud, et juudid valivad vabariiklaste asemel hoopis demokraate. Poliitilise nalja kohaselt on juutide sissetulekud nagu episkopaalidel, aga valivad nad nagu puertoriikolased. Statistika järgi andiski president Barack Obamale (demokraat) oma hääle 78 protsenti juudi valijatest, sellal kui tema rivaal John McCain (vabariiklane) sai 22 protsenti toetust.
Analüütikute arvates ei muuda seda kummalist ilmingut miski. Mida Romney ka poleks Iisraelis teinud või öelnud, Ühendriikide juudi valijaid ta sellega ei püüa. Järelikult jahtis ta oma turneel kedagi teist. Tõenäoliselt oli eesmärk jätta sügav jälg USA tõsikristlaste meeltesse, sest neil on Vana Testamendi Palestiina ehk Tõotatud Maaga vägagi kirglik suhe. Niisiis tekitas Romney Lähis-Idas segadust põhiliselt selleks, et innustada Ühendriikide lõunapoolseid osariike (nn piiblivööndit) presidendivalimistel ennast toetama.
Aga Iisraelis endas on puhkemas vaat et ususõda. Seal võeti vastu otsus, et nüüdsest peavad sõjaväes teenima ka äärmusortodokssed mehed (need on tegelased, kes käivad laiade mustade kaabudega ja kannavad oimulokke). Varem polnud nad kohustatud ei sõdima ega töötama – nende panuseks juudi universumi ülalhoidmisse oli pühakirja tundmaõppimine ja palvused.
Iisraeli riigi loomisel tehti üliusklikele (haredi ehk “jumalakartlikud”) mööndus, et nad ei pea ilmaliku riigi relvajõududes teenima. Riigi rajajad tegid valearvestuse (nagu tollal paljud), et usk kui niisugune on määratud vaikselt hääbuma. Läks teisiti. Tõsiusklikud ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid. Saades jumalalt kingituseks paljulapselised pered, taastoodavad nad oma usku enam kui küllaldaselt. Ilmalik riik Iisrael on jõudnud olukorda, kus tema elanike seas on 700 tuhat inimest, kes ei tee midagi muud, kui vaid palvetavad jumala poole, saades riigilt sotsiaaltoetust. Samalt riigilt, mida paljud neist tõsiusklikest vihkavad. Vihkavad nii väga, et ei tõuse hümni ajal püsti ega ole valmis kandma selle riigi sõdurimundrit, olles samal ajal väga varmad araablastega tülitsema.
Milleni Iisraeli uuendused lõpuks viivad, ei oska keegi ennustada. Paljudel haredi-meestel pole isegi Iisraeli isikutunnistust ning nad on pigem valmis vangi minema kui teenima ilmaliku riigi sõjaväes. Vaikselt on isegi kõlanud sõna “kodusõda”.
Kuhu ka ei vaata, igal pool on religioon aina enam päevakorras: Suurbritannias, Venemaal, Ameerikas, Lähis-Idas. See on haaramas ühiskondliku elu erinevaid tahkusid.
Eesti oma nullilähedase usutundega on peaaegu nagu rahusaareke religioonitormidest haaratud ookeanis. Kas usuleigus on meie tugevus või nõrkus? Ei tea. Aga kindel on see, et tekkivaks usumaailmaks oleme väga halvasti ette valmistatud.
