Teil oli "au" osaleda Eesti seni ainsa nelikmõrva kohtuprotsessis. Kujutan ette šokki, kui pika ja kirgliku süüdistuskõne asemel palus prokurör oma lõppsõnas, et kohus teie kaitsealuse õigeks mõistaks…

Piltlikult öeldes kukkusin pikali. Esimene ja viimane juhtum minu praktikas, kus prokurör loobub süüdistusest. Väga haruldane mõrvaprotsesside puhul.

Tekkis omapärane olukord. Riiklik süüdistaja ehk riik loobus süüdistusest. Keegi ei süüdistanud enam Nikolajevit milleski. Ma oleksin võinud öelda lihtsalt: „Aitäh, prokurör, et olete asjast õigesti aru saanud,“ ja uuesti maha istuda. Sest mis on kaitsekõne – vastus süüdistuskõnele.
Paraku kehtis aastal 1999 niisugune loomuvastane seadus, et isegi kui keegi inimest ei süüdista, võib kohus ta ikkagi süüdi mõista. Nii läkski. Tegime palju tööd, jõudsime prokuröriga samale veendumusele, kuid kohtunik sülitas meile mõlemale näkku. Oleks siis kohtuotsus olnud perfektne – vastanud kõigile küsimustele ja kõrvaldanud kõik vastuolud…

Me ei saa isegi teada, miks need inimesed tapeti. Kohtunik valis Nikolajevi ülestunnistusest lause, kus ta ütles, et tappis oma naise kättemaksuks mõnitamise eest, aga ülejäänud kolm?

Jääb mulje, et neli inimest tapeti selle eest, et Nikolajev, suur ja väga tugev mees, ei saanud rahulikult mune värvida ja vihastas selle peale.

Muide, vahetult enne prokuröri lõppsõna oli veel üks tähelepanuväärne vahejuhtum. Kohtunik oli teinud protsessis väikese vaheaja, et saaksime vaidlusteks valmistuda. Juba sai aeg täis, rahvas kogunes saali, aga prokuröri ja kohtunikku ei olnud. Ootasin kohtumaja koridoris ja kuulsin siis kohtuniku kabinetist kohutavat röökimist. Ta karjus prokurör Travnikovile „mida te endale lubate? Kas te üldse mäletate, kes te selline olete?“ ja nii edasi.

Kuidas Anatoli Nikolajev süüdi mõistetiAprillis 1998 leidis Anatoli Nikolajev ühest Kohtla-Järve korterist oma elukaaslase Jelena Erlihi ja veel kolme inimese laibad. Kõiki oli tulistatud kehasse ja meelekohta. Nikolajev kutsus välja politsei ja nimetas ka isiku, kes võis Erlihi – kohaliku tähtsusega narkodiileri – ja teised tappa. Selleks oli Ida-Virumaa allilmaliider Anatoli Sirotkin. Politseil polnud talle kunagi pretensioone, ometi teadsid kõik, et mees on kuritegelikus maailmas autoriteet.

Kuigi Nikolajev selgitas esimestel ülekuulamistel põhjalikult, miks just Sirotkin Erlihi skalpi ihkas, võeti varem karistamata mees vahi alla ja peagi esitaski ta puhtsüdamliku ülestunnistuse. Kirjeldas, kuidas tappis summutiga püstolist nii teda solvanud elukaaslase kui tolle kaaslased, sest “katus sõitis ära”. Alles hiljem avastas ekspert, et tapja kasutas summutita püstolit.

Aasta hiljem mõistis Kohtla-Järve linnakohus (kohtunik Anu Ernits) Nikolajevi nelikmõrvas süüdi ja määras talle eluaegse vangistuse. Süüdimõistmine rajanes Nikolajevi ülestunnistusel, kuigi mees ütles sellest lahti ja põhjendas, miks ta esialgu end süüdi tunnistas.

Loe intervjuud advokaadiga edasi Ekspressi tasulisest versioonist!