Sven Sester: Kuidas trimmida tantsulõvi
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis suitsetasin veel neli aastat tagasi kaks pakki sigarette päevas. Sõitsin ka kõige väiksema vahemaa autoga: näiteks keskturu juurest Stockmannini. Ma kaalusin ligi 150 kilo. Nüüd on mul teine elu: olen võtnud ligi 45 kilo alla, käin pea iga päev jooksmas ning ei suitseta enam.
Kui Meie Mees laulab, et Eesti mees on tantsulõvi, siis sellel tantsulõvil võrreldes Euroopa ametivendadega üldjuhul eriti pikka pidu ei ole. Euroopa Liidus elavad mehed keskmiselt 77–78 aastat. Aga rammusat seakooti söövate Eesti meeste keskmine oodatav eluiga on vaid 70 aastat.
Jah, paljude noorte meeste elu röövivad õnnetused, traumad ja vigastused. Aga sellest ma praegu ei kirjuta. Keskendun hoopis suitsetamisele, toitumisele ja füüsilisele aktiivsusele. Statistika näitab, et surmajuhtumites on suur osakaal südame- ja veresoonkonna haigustel. Ning nendel haigusjuhtumitel on omakorda otsene seos kehakaaluga. Järelikult võib kehakaalust sõltuda meie eluea pikkus.
Minu mõlemad vanemad olid suitsetajad. Kui sain 18, tõmbasin koos emaga esimese „avaliku” suitsu. Ja minust sai 22 aastaks suitsetaja. Algul tõmbasin paki päevas, siis juba kaks pakki.
Tugevam kui hobune
Kunagi räägiti, et üks gramm nikotiini pidi tapma hobuse. Kui ma olin 40-aastaselt 22 aastat järjest üks-kaks pakki päevas suitsetanud, siis võisin „uhkusega” öelda, et olin järelikult hobusest tugevam. See, et ma pidevalt köhisin, mind ei häirinud. Otseselt hingamisprobleeme ma ka ei tajunud. Aga olin igaks juhuks „tark” ning pikemat kui 250-meetrist distantsi jala ei läbinud. Tean seda nii täpselt põhjusel, et hea sõber elas minust umbes nii kaugel ja tema poole läksin juba autoga.
Sõin samuti nagu õigeks pidasin ja ega siis hommikusöök polnud ju see õige söök. Lõunat sõin vaid siis, kui oli kellegagi eraldi kokku lepitud ning tihti kujunes esimeseks söögiks alles korralik õhtusöök. Aga see-eest oli see tõesti korralik.
Mu abikaasa teeb hästi süüa. Ja ta tegi tavaliselt ikka kaks erinevat sööki. Ühe endale – sellise õhulise, rohke salati ja linnuliha või kalaga. Mulle jällegi tuli teha kartulid, sea- või veiseliha ning mõnus rammus kaste või hapukoor. Kui Pekingis visiidil olin, patsutasid mitmed kohalikud mulle kõhule ja ütlesid hardunud häälel: „Happy Buddha”. Mu kehakaal hakkas liginema juba 150 kilole.
Pea iga teine eesti mees on ülekaalus. See ei tähenda individuaalsel tasandil üksnes kehvemat tervist, vaid ühiskonna tasandil ka suuremat sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tarbimist ning väiksemat tööviljakust. Kuigi viie rikkama riigi hulka jõudmisest pole enam ammu räägitud, siis ülekaaluliste trend sinna jõudmist ka kuidagi ei soosiks.
Mu elu muutumine sai alguse sellest, kui hea sõber Marko Reikop kutsus mind suitsuvabal päeval telesaatesse. Ta palus mul osaleda eksperimendis: kolmapäeva hommikul võeti mult proovid, järgmised proovid neljapäeva õhtul. Vahepeal suitsetada ei tohtinud. Eesmärk oli välja selgitada, mis juhtub suitsetaja organismis 36 suitsuvaba tunni jooksul.
Kui eksperiment sai läbi, mõtlesin, et kui juba 36 tundi vastu pidasin, eks proovin siis edasi. Ütlen ausalt – raske oli. Mida raskem oli, seda rohkem ka kõigile rääkisin, et jätsin maha jah. Sõprade ja tuttavate toetus sai selleks nektariks, mida ma vastupidamiseks endasse ahmisin. Staaž suitsumehena oli mul ju korralik. Aga sain sellest üle ja soovitan ka sulle. Jäta maha ja ausalt – palju mõnusam on elada!
Pärast suitsetamise mahajätmist tekkis aga uus probleem: kehakaal pani esimeste nädalatega nagu palavikku näinud termomeeter üles rühkima. Kui varem olin aastas juurde võtnud 3–4 kilogrammi, siis pärast suitsetamise mahajätmist tõusis kaal kahe nädalaga neli kilo.
Läksin toitumisspetsialisti juurde. Sain palju huvitavat teada. Mind oli ikka pannud imestama, et miks mu kehakaal küll tõuseb, kui tihti on õhtusöök mu ainus söögikord päevas?
Elustiili muutus
Ja siis kuulsin mõtlemapanevat infot. Kui kehale harva süüa anda, tunnetab ta, et tema „peremees” on hull, kelle puhul ei ole kunagi selge, millal jälle bensiini peale antakse. Järelikult tuleb igaks juhuks kõik ära ladestada. Kui aga korrapäraselt süüa kolm või võimalusel isegi viis-kuus korda päevas väiksemate portsjonite kaupa, siis keha saab aru, et kütust tuleb pidevalt juurde ning talvevarusid pole vaja koguda.
Spetsialist palus mul kirja panna kogu toidu, mis ma kolme-nelja päeva jooksul söön. Kõik võileivad, juustu, vorsti, kastmed ja liha. Kui lugesin hiljem toitumisspetsialisti märkusi, tahtis nutt peale tulla. Jõudsin tõdemuseni, et dieediga pole mõtet tegeleda, vaid muuta tuleb tervet elustiili.
Siingi oli algus raske. Ega siis spargel- või lillkapsas pole ju mehe söök! Kartulipuder ja seakoot hakkasid vaikselt toidulaualt kaduma. Abikaasa avastas, et ei peagi enam kaht erinevat õhtusööki tegema. Poes käies hakkasin uurima kalori- ja rasvasisaldust ning aeg-ajalt tegin leinaminuti valmistoiduleti juures.
Ajapikku muutus uus toit siiski harjumuspäraseks ning ühel hetkel juba maitsvaks. Vööümbermõõt hakkas vähenema, kuid 102 sentimeetri juurde (seda, kelle vööümbermõõt on üle 102 sentimeetri, peavad spetsialistid rasvunuks) oli veel pikk tee. Aga kuna olin uuele elustiilile juba üle läinud, otsustasin teha järgmise sammu.
Selleks sammuks oli füüsiline aktiivsus. Paljud ütlevad: kust ma sportimiseks aja võtan? Aga uskuge – kõige raskem on minna välisukseni. Kui oled uksest väljas, siis on suur samm juba tehtud. Ka endale tundus selle rasvamäe liigutamine pea võimatu.
Pikk tee välisukseni
Hakkasin sõbra juurde (sellesama juurde, kes elas 250 meetri kaugusel) minema jalgsi. Ja juhtuski see, mida olin kartnud – hakkasin hingeldama. See pani mind asju uue pilguga nägema.
Hakkasin lugema vastavat kirjandust internetiavarustest ning palusin ühel treeneril mind natuke juhendada. Sain suuna kätte ja hakkasin tegutsema. Ega alguses polnudki muud teha kui vaid kõndida. Jooksmisest polnud mõtet unistadagi. Põlved poleks vastu pidanud Iga tegevus arendab ning ühel hetkel avastasin, et kõndimine oli asendunud kerge sörgiga. Veel mõned kuud ja sain teha esimesi jooksusamme.
Nüüd on treeningud minu päeva normaalne osa. Ma jooksen päevas 12–15 kilomeetrit, kuu jooksukilometraaž on mul 320–350 kilomeetrit. Palju vähem sõidan ka autoga: kõik „otsad” linna piires üritan läbida jalgsi.
Aga hingejõudu on aeg-ajalt vaja, sest tuleb tunnistada, et selle viimase nelja aasta jooksul on ka minul olnud uue elustiili rikkumisi (no kes ei tahaks suvisel ajal grillvorstidega tutvust teha). Nendel hetkedel loen endiste ja praeguste kolleegide sotsiaalmeedia postitusi sporditegemise kohta ning tahe tegutseda tuleb jälle tagasi.
Statistika põhjal peab paraku nentima, eestlane on suhteliselt kidura spordilembusega ning pigem vajutab telekapuldil järgmist nuppu. Kui tahame väärtustada oma elu, on viimane aeg jalad tagumiku alt välja tõmmata. Püüaks seda pidu pikemaks venitada, kus tantsulõvisid vajatakse.
Sven Sester, riigikogu liige (IRL)Tervisespordi harrastus Eestis••Vabal ajal tegeleb Eestis spordiga 425 000 inimest.
••Spordiga tegeleb 41 protsenti meestest ja 31 protsenti naistest.
••Kõrgharidusega inimestest tegi sporti 45 protsenti.
••Kesk- ja põhiharidusega inimestest tegi sporti 32 protsenti.
••15–24-aastastest tegi sporti 60 protsenti.
••25–44-aastastest sportis 45 protsenti ja 45–64-aastastest 25 protsenti.
••38 protsenti mittesportijatest põhjendas, et ei saa sporti teha kehva tervise või puude tõttu.
••33 protsenti mittesportijatest põhjendas, et sport neid ei huvita.
••13 protsenti põhjendas, et neil pole spordiks aega.
Allikas: statistikaameti ajakasutuse uuring. Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest.
