Nädala album: Mõrvad, šnitslid, nümfomaanid, g-punktid
Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Mature Themes”
(4AD)
Imelik, et detaili, mida Ariel Marcus Rosenbergi ehk Ariel Pinki juures tavaliselt esimesena märgatakse, panin “Mature Themesil” tähele alles kolmandal-neljandal kuulamisel. Pean silmas helikvaliteeti – Ariel on muda ja sahina heliridadelt maha koorinud, sound on siin hi-fi, ehk nii fookuses, niivõrd kõrvale lähedal, kui tema puhul vähegi võimalik. Muusika kest on võrreldes eelmiste albumitega särav, teemades valitseb endiselt Pinkile omane tumedus ja lakkamatu veiderdamine käsikäes. Arieli muusika sündis sahina sisse seetõttu, et tal puudus lindistamiseks korralik varustus, tuli kassettmakiga läbi ajada. Mitte seepärast, et krõbisev lo-fi on cool…
“Mature Themes” on Los Angelese muusiku teine kauamängiv plaadifirmale 4AD. Kui eelmine album “Before Today” koosnes vanadest lugudest, mis koos taustagrupiga (Haunted Graffiti) uue näo said, siis siin on tegemist värske materjaliga. “Before Today” tutvustas poollegendaarset kodulindistajat (kodulindistajate legend ja isa on ikka R. Stevie Moore) ka alternatiiv-peavoolule, mis sest, et selleks ajaks oli Ariel oma kassettmakiga juba vähemalt paarsada ähmast pop-pala lindistanud. “Mature Themes” peaks olema tema üheksas (kes suudaks järge pidada?) plaat.
Albumil jooksevad esimestel kuulamistel kõrvade vahelt läbi raadiopop, gooti-rock, postpunk, soul jne. Täiskasvanute teemad (mõrvad, šnitslid, nümfomaanid, g-punktid), meloodiad ja Arieli lauldud karakterid vahelduvad kiiresti ning osavalt: falsett vaheldub bassise mõminaga, ragiseva kitarri-rifi vahetab välja romantiline süntesaatorikäik. Arieli muusika on segu eri ajastutest ja stiilidest, nii ideaalne pastišš-musa, et tahaks öelda, et see on ajatu. On küll aastal 2012 välja antud, aga siiski ajatu muusika. Arranžeeringud on keerukad ning alati üllatavad. Tema komponeerimisoskus tuleb läikivas produktsioonis eriti hästi päevavalgele. Siin on klassikalist Arieli “hullu panemist”, kuid ka ehedat hitimaterjali. Võtke näiteks “Only In My Dreams”, 80ndate traditsioone järgiv, Beach Boysi stiilis romantiline poplugu surf-kitarridega. Või mesine cover “Baby” koos Dam-Funkiga, “Uuuuu, baby!”. Ja pange kõrvale “Symphony Of The Nymph”, kus mees laulab – “She’s a nympho at the discotheque” – ning lisab hiljem: “My name is Ariel and I’m a nympho”. Pinki laulutekstides tekib segadusi sugudega, pidevalt tahab ta ennast naiseks maskeerida, lauldes heledal häälel vastassoo asjust või avaldades arvamust läbi puberteediealise poisi (või tüdruku) suu. Ja miks ka mitte, kui see tal juba kord nii orgaaniliselt välja kukub.
Raske ennustada, kas”Mature Themes” võidab hullukesele juurde uusi austajaid või kaotab ta sellega vana sahinat fännanud kuuljaskonna. Igal juhul peaksime olema õnnelikud, et moodsas (ja niivõrd ettearvatavas) muusikamaailmas selline ekstsentriline veidrik tegutseb. Mina vähemalt küll olen! 9/10
