Võrust pärit Mäeots lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 1994. aastal ja on sellest ajast alates töötanud Vanemuise teatris nii lavastaja kui näitlejana.

Tema eelmine mängufilm “Taarka” esilinastus 2008. aastal.

Thomas Vinterbergi “Jaht”
Kas filmist, mis vihast higile ajab, on võimalik vaimustuda? Kas äkiline arusaam, et need (tegelikult toredad) inimesed, kes ekraanil märkamatult silmaklapistatud idiootideks muutuvad, ei pruugi minust karvavõrdki erineda, on meeldiv?

Sel kevadel Cannes’is esilinastunud Taani nüüdiskülaühiskonnas lahtirulluva äraspidise pedofiilialoo keskmes on Mads Mikkelseni mängitud sümpaatne eelkooliõpetaja, keda tema väike kasvandik ootamatutel asjaoludel kõiges rõvedas süüdistama hakkab. Selle väärt filmi nautimiseks ei pea olema paadund kinofriik, õigemini, sa võid olla mis iganes friik – see lugu saab sind kätte igal juhul, annab sulle peksa,ja sulle meeldib see!

“Külalisena Kolmandas Reich’is”
Tunnistan, et mindki on erutanud see äraleierdatud ja ammugi ühese vastuseta klišeeks muutunud küsimus, kuidas on võimalik, et selline “kultuurrahvas”, kes on andnud maailmale Goethe, Schilleri jne, laskis endaga midagi sellist teha.

Küsimus ise on loll ja populistlik, aga Olavi Paavolainen annab täiesti olemuslikke vastuseid, ilma et ta küsimustki teaks. Ja ta ei saagi küsimust teada, sest raamat on kirjutatud enne seda, kui madin nr 2 üldse lahti läkski. Ülekohtuselt vähe tähelepanu saanud reisikiri (sic!), mis on rohkem kirjandus kui … ma parem ei ütle.

Andy Goldsworthy
Kunst on loodus. Loodus on kunst – kui Nägija sellele kas või sõrmenipsu annab. Goldsworthy on nägija. Kes ei usu, guugeldagu seda nime.

Vaimutoit
Oma laste joonistused ja need lood, mida nad sinna juurde räägivad. Jätkuks ainult endal tarkust seda vaba vaimu lendamist kogemata (kasvatamisega) mitte lämmatada.