Seitsmeastmelise pjedestaali alumisel astmel asub kokaiin, mida loetakse rohkem sõltuvuseks teatud elustiilist: kallid kokapuutooted puudutavad põhiliselt ühiskonna raha- ja meelelahutuseliiti. Valdav osa pruukijaid tarbib mõõdukalt, suudab oma pahet kontrollida ning lõpetab pruukimise ühel päeval suuremate probleemideta. Kuuendal kohal on alkohol: viinakatku toimeid ja tagajärgi me tunneme peensusteni. Viiendal kohal asuvad rahustid-uinutid ja nende tarvitajate hulk liigub tõusutrendis. Tabletisõltlasi on rohkem, kui arvame, suur osa inimestest, kes pruugivad neid regulaarselt ja pika aja jooksul, ei saa ise arugi, millise lõa otsas nad ripuvad. Väidetavalt on kokaiinist vabanemine lapsemäng rahustitest loobumise kõrval. Ärajäämanähtudega (näiteks tugev depressioon, mis ei lase süüa ega magada, jms) võideldakse kuude kaupa.

Neljandaks: heroiin. See võimas valuvaigisti võiks olla inimkonna teenistuses, kuid temast on kujunenud pilet põrguväravasse. Siiski leidub küllalt endisi heroiinisõltlasi (enamasti tuuakse näiteks Vietnami sõdureid), kes on õudusest vabanenud ning kinnitavad, et see polnudki väga raske. Kolmandaks: sigaretid, nikotiin. Neist on raskem loobuda kui kokaiinist ja alkoholist, samas miljonid suitsetajad on sellega siiski hakkama saanud.

Teisele kohale asetab Peele kartulikrõpsud. See on puhtakujuline mõnuaine, mida organismil elus püsimiseks vaja pole. Kartulikrõpsudest (jt näksidest) põhjustatud ülekaalulisus on globaalprobleem, millele palavikuliselt otsitakse lahendusi. Esialgu on päästevahendid vähetõhusad, nagu pole erilist tolku olnud ka nikotiinivabadest sigarettidest.

Nii, ja esimesel kohal on armastus. Seda loetakse kõige raskemaks sõltuvushäireks, mis aegade jooksul põhjustanud enim mõrvu, enesetappe ja teisi sõltuvusi.

Muidugi pole iga armastus suhtenarkomaania – see on selline suhe, mis lõikab inimese ära muust maailmast, muutudes ülekaalukalt elu sisuks, nii et kõik muud huvid taanduvad suhte enese ees ja teiste inimestega ei osatagi läbi käia. Kuidas muutub armastus heroiiniks kahe inimese vahel?

Sõltuvuste uurijad on loobunud vanamoodsast füüsilise sõltuvuse kontseptsioonist ja biokeemiliste reaktsioonide uurimisest ning keskenduvad psüühilisele sõltuvusele. Uus teooria vaatleb kogemust, mida inimene otsib. See tekib sügaval teadvuses ning sõltuvust tekitavad objektid ei pruugi olla ainult narkootikumid. Inimene pole ohver, vaid kasutab ainet (või olukorda) selleks, et anda oma elule mingi raamistik, mis kaitseks teda kaootilise elu väljakutsete eest. Selleks võib olla kõik, mis annab kindlustunde, on korratav ja ootuspärane ja mida saab “manustada” ikka ja jälle: töö või massimeedias esinemine näiteks. Või täidetakse sisemine tühik teise inimesega. Pealtnäha võib selline suhe tunduda unistuste tipp ja kui turteltuid ühel päeval laiali lähevad, on imestamist palju. Tegelikult oli see ehk ammu muutunud painavaks teise inimese ärakasutamiseks, oma sisemise õuduse vaigistamiseks ning lahenduseks oma isiklikele probleemidele. Sõltlane jõuab varem või hiljem traumeeriva abitusetundeni: ei saa olla ilma (teise inimeseta), ja ta ei suuda sellest tundest vabaneda. Kui suhe ühel hetkel puruneb, siis sellest välja tulek on vähemasti sama vaevaline kui heroiinisõltuvusest puhastumine. Ärajäämanähtudega kaasneb emotsionaalne ja füüsiline kaos, endanimelise pusle tükkidest kokku panek võtab vastikult aega.

Enamik armusuhteid asub aga kuskil täiskasvanulikkuse ja sõltuvuse vahepeal, põrgu ja taeva vahel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid