Väga vaese pere totaalne muutumine
Eesti Ekspressi artikkel muutis kardinaalselt invaliidist üksikisa Aivar Aasa ja tema laste elu.
Ainult puitplaatidega kaetud seinad on endised. Ülejäänu on kõik uus. Isegi inimesed. Pesamuna Renar (7) on kõvasti pikkust juurde visanud; üleni valgesse riietunud Anella (16) ripsmetel helgib kalliskivike ja Jessica (14) on lasknud lõigata moodsa tuka. Tüdrukutel on parasjagu sõbranna külas, nad istuvad voodis, seljad vastu seina, ja joovad kaheliitrisest pudelist kokat.
Kui veel kevade hakul tõmbas Aivar Aas (40) hommikuti jalga ebamäärast värvi massiivsed tunked, siis nüüd kannab ta kitsaid teksapükse ja heledat liibuvat sigrimigrimustriga T-särki. Annela lausutud “me lihtsalt surusime talle seda noorte „staili“ peale” paneb Aivari mühatama ning juttu teisale viimiseks kammitsetult küsima: „Kas kohvi ka tahate?“
Nüüd ta tõesti saab seda pakkuda. Ja tahab. Ning uus kohvimasin pannaksegi mulksuma.
Eesti Vabariik pühitseb esmaspäeval taasiseseisvumispäeva ning Aivar Aas võib enda kohta sama öelda – temagi on nüüd iseseisev. Taas. Nagu enne saatuslikku insulti, mis röövis tema kehalt jõu.
Tänada saab ta selle eest vaid heasüdamlikke kaasmaalasi.
Aivar Aasa pere sattus Ekspressi loo tegelaseks kevadel, kui tahtsime kontrollida õiguskantsler Indrek Tederi sõnu, et iga viies eesti laps elab vaesuses.
See oli Jõgeva valla sotsiaaltöö peaspetsialist Luule Palmiste, kes Ekspressile pakkus: “Kas üksikisa ei sobi? Üks ujus meil just välja.”
Aivar Aas oli elanud nii vaikselt, et vallavalitsuses polnud kellelgi aimu, kuidas saab üksipäini kolme last kasvatav insuldi läbiteinud mees hakkama kõigest 340 euroga kuus. Kuni üks tema sõber vallavalitsusse läks ja uuris, et ehk oleks Aivarile võimalik puid anda.
Lehelugu abikaasa poolt üleöö maha jäetud mehest, kes sõi rahapuudusel vaid korra päevas, vallandas abiandjate laviini.
Juba artikli ilmumise päeva õhtuks maksid head inimesed ära Aivar Aasa teleri- ja diivaniliisingu.
Isegi presidendi kantselei ametnik helistas Luule Palmistele ja uuris, kas asjad on tõesti nii hullud.
Aga see oli alles algus.
