Ühe – aga mitte iga – ameeriklase elu
Ajaloolane Küllo Arjakas hindab Ronald Reagani elulooraamatu detailirohkust, mille eest tuleb ilmselt tänada ka presidenti kirjutamisel abistanud variautor Robert Lindseyt.
Raamatu esitlus toimus Tallinnas 13. juunil, aga mitte tavapäraselt kaupluses või konverentsisaalis. Nimelt koguneti vast avatud Tallinna teletorni 21. korrusele, kus Ameerika Ühendriikide suursaadik Michael Polt tutvustas president Ronald Reagani äsja ilmunud eestikeelset biograafiat “Ühe ameeriklase elu”.
Tegemist on mahuka, 568-leheküljelise käsitlusega. Kirjastus kinnitab, et autobiograafia on tänaseni kõige põhjalikum raamat Ronald Reaganist (1911–2004), USA 40. presidendist, kes juhtis suurriiki aastatel 1981–1989. See on autobiograafia, ametlik elulugu, kus raamatu autoriks on märgitud Reagan ise.
Suures osas kirjutas selle siiski kokku Robert Lindsey, 1935. aastal sündinud ajakirjanik, kes varem kirjutanud dokumentaalseid kriminaalromaane ning aitas variautorina kirjutada filminäitleja Marlon Brando autobiograafiat.
1980. aastal sai Reaganist Ameerikas kõigi aegade vanim presidendikandidaat. Oma 69 eluaastaga sobinuks ta pigem NSV Liidu tippjuhtkonda. Reagan kirjutab: “Ma ise ei tundnud end kuidagi teisiti või vanemana, kui olin alati tundnud.”
Temast sai 20. sajandi üks mõjukaimaid USA presidente, kelle tähendust sageli kõrvutatakse John Kennedy või Franklin Delano Rooseveltiga. Reagan on tuntud eelkõige presidendina, kes suutis murda Nõukogude Liidu võimsuse ja tõkestada kommunismi leviku maailmas, samuti võita külma sõja. Teda tunnustatakse eduka juhina Ameerika majanduse elavdamise eest tulemusrikka maksureformi abil, riiklike kulude kärpimise, ettevõtluspiirangute vähendamise jms eest, millel üldnimetuseks “reaganoomika”.
USA hirmuäratavat maksusüsteemi koges Reagan esimest korda 1950. aastate algul, mil tema paarikümne aasta pikkune näitlejakarjäär tõusis tippu. Nimelt nõudis maksuametnik Reaganilt 96% teenitud tulust. Maksuprobleemide tõttu pidi ta ka loobuma stabiilset iganädalast sissetulekut tagavast püsilepingust.
Reaganist sai omapärane president. Ta on ainus, kes on lahutas abielu, ent tõusis ikkagi poliitikataeva tippu. Üldjuhul ameeriklased ei taha lahutatud riigitegelast presidendiks valida. Tõsi, lahutus toimus juba 1948. aastal. Ent tähendusrikas on seegi, et rohkearvuliste abikaasa Nancyle pühendatud lõikude kõrval leiab raamatust vaid üheainsa lause esimese abikaasa kohta. Ilmselt tahtnuks president Reagan teemat ülepea vältida, ent kahe lapse tõttu pidi siiski ka nende ema korra mainima. Teine eripära oli parteivahetus, sest 1960. aastate algul sai senisest veendunud demokraadist vabariiklane.
Ronald Reagani eluloost nähtub, et tema elukäigus oli suur roll juhustel ning tema kasvatusel. Juhuste kaudu tekkis olulisi pöördeid, samas andis kodune kasvatus talle teadmise, et jumal on määranud iga inimese jaoks kindla saatuse ning näiliselt juhuslikud tagasilöögid on siiski osake looja suuremast plaanist.
Esimene suur juhus Reagani elus oli suure depressiooni algul, mil ta õppis Eureka Kolledžis. Asetleidnud kärped viisid tudengite ja õppejõudude streigini ning just esmakursuslane Reagan valiti miitingul kõnelejaks. Ta joovastus tundest, kuidas tema sõnad jõudsid kuulajateni ning neid köitsid. See tunne ei ununenud.
1932. aastal, suure depressiooni ajal, oli järgmine juhus. Raadios manitseti iga päev, et ärge minge kodudest välja tööd otsima, sest tööd pole kusagilt leida. Reagan käis, ent tööd ei saanud. Hoopiski kooli tulnud uus õpetaja tabas tema näitlejaande. “Taas sekkus saatus – nagu oleks jumal tahtnud oma suurt plaani minuga ellu viia,” kinnitab Reagan. Kolledžiteatri edu avas noorele Reaganile ukse uude raadiojaama ja sealt avanes 1937. aastal Hollywood. Reagan esines 53 filmis, millest üks jõudis õige lähedale, et kandideerida Oscarile.
Filmikarjäärile järgnenud teletöö andis Reaganile omakorda uue võimaluse. Saate “General Electricu teater” juht sai suurkompaniilt pakkumise külastada firma ettevõtteid. Nüüd avastas Reagan endas poliitiku ja kõnemehe. Kaheksa aasta jooksul sõitis ta läbi kogu maa ja esines arvutu hulga kordi.
1966. aasta sügisel sai temast üsna ootamatult ühe suurima osariigi, California kuberner. Ta oli poliitikas uustulnuk. Reagan kirjutab: “…tundsin end kui egiptuse tankist, kes üritab lugeda venekeelset kasutusjuhendit.” Aga ta oskas võtta kõik, mida sellest ametist andis välja pigistada, reformides osariigi eelarvet ja viies jõuliselt läbi hulga uuendusi. Reagan kinnitas, et 1968. aasta kevadel oskas ta oma tööst juba rõõmu tunda ning kadusid varem piina tekitanud maohaavad. Nii 1968. kui ka 1974. aastal peeti teda potentsiaalseks vabariiklaste presidendikandidaadiks. Ent Reaganil jätkus arukust taipamaks, et pole veel presidendiametiks valmis.
“Meie võime potentsiaalsele [–] rünnakule tõhusalt vastata oli vägagi kahtlane: hävitajad ei saanud lennata ja sõjalaevad ei saanud sõita, sest varuosadest oli krooniline puudus; parimad mehed ja naised lahkusid armee palgalt…” Tsitaat sobiks ilmselt stagneerunud NSV Liidule 1980. aastate algul, ent ometi iseloomustas president Reagan just nii olusid Ameerikas 1981. aastal, mil ta alustas tööd Valges Majas. Oma viimase ametiaasta lävel kinnitas aga oma ametiajaga tagantjärele rahulolev Reagan: “Meie riik on tugev, majandus heal järjel ning meeleolu kõrgel. Riigi tööhõive oli rekordiliselt kõrgel; valitsuse kulutused, maksud ja inflatsioon langesid, meie sõjavägi oli maailma kõige võimsam.”
Ühelt poolt kinnitavad need kaks katkendit seda, et Reaganit ei süüdistatud mitte asjata kohati mustvalges maailmanägemises. Ent teisalt on selge, et loomupärane intellekt ja hea vaist aitas tal teha ka keerulistes olukordades õigeid otsuseid. Näiteks: millal mitte kandideerida presidendiks ja millal seda siiski teha. Probleemi lihtsustamisega oskas ta välja tuua vaidluse tuuma ning optimaalse lahendusviisi.
“Ühe ameeriklase elu” suurim väärtus on ilmselt detailides. Suure ja ametliku ajaloo kõrval lisavad raamatule inimlikku mõõdet ja teevad sellest nauditava lugemiselamuse paljude pisiseikade kirjeldused. Nende kaudu muutub lähedasemaks nii Ameerika 40. president kui ka teised inimesed, kellega ta oma elus kokku puutus.
1981. aasta mais käis Valges Majas mitteametlikul külaskäigul prints Charles. Prints palus endale serveerida teed, kuid kui ta oli selle kätte saanud, täheldas Reagan, et kuninglik külaline on kimbatuses ning miski häirib teda. Lõpuks president taipas: ettekandja tõi Charlesile tassi, mille sees oli teekotike, ja ilmselt polnud prints sellist asja kunagi varem näinud. Järgmisel päeval lõunasöögi ajal kinnitaski prints: “Ma lihtsalt ei teadnud, mida selle väikese kotikesega teha.”
Muret tekitasid Valge Maja nõud, sest suveniirihuviliste tõttu polnud võimalik sadakonna inimese jaoks panna laudadele ühesuguseid nõusid. Probleemi lahendas Nancy Reagan, kes võttis annetusena vastu uue, 4372osalise serviisi.
Eesti keeles on Reagani kohta varem ilmunud ajaloolase Paul Kengori “Ristisõdija Ronald Reagan ja kommunismi kokkuvarisemine” (Olion, 2009). Enamasti arvatakse, et raamatu pealkiri pärineb Reagani tuntud konverentsikõnest 26. veebruaril 1982: “Ühinege minuga uueks pingutuseks, uueks ristisõjaks.” Reagan ise kasutas seda kujundlikku väljendit siiski juba 1950. aastatel.
Üldise ülevaate Reagani elust leiab veel Harry Benneti raamatust “Ameerika presidendid 1945–2000: hiilguse illusioonid” (Kunst, 2004).
Ei tee paha ka meenutada Nikolai Jakovlevi raamatut “Washingtoni siluetid” (Eesti Raamat, 1984), kus autor peab oluliseks võtta vaatluse alla “Reagani administratsiooni välispoliitika agressiivsus”.
