Mehed valitsevad lennuvälja
Pealkiri “Naised valitsevad maailma” on muidugi eksitav. Maailma valitsevad teatavasti juudid ja vabamüürlased. Seda kordamööda, kusjuures võim vahetub iga nelja aasta tagant koos olümpiatule kustumisega. Äsja algas vabamüürlaste kord.
Õnneks ei üritagi keegi näidendis selle pealkirja tõestada. Vastupidi, pakutakse koguni välja variandid, et maailma valitsevad hoopis hobused või ihad. Aga publiku provotseerimisena on see väide õigustatud.
Lavastuse suurim võit on muinasjutulise atmosfääri loomine – seda täiesti argisel, isegi inetul linnaäärsel tühermaal. Selleks on appi võetud kõik mõeldavad komponendid: visuaalsed, ruumilised, tekstilised, helilised, ka eriefektid (Kuu, elav tuli, vesi, naturaalne imik). Kui umbes kolmveerandit suvel Eestis mängitavatest vabaõhutükkidest võiks vabalt esitada ka talvel saalis, siis “Naised valitsevad…” on nii stiilne suveteater, kui üldse olla saab – laiahaardeline, eepiline, ajatu.
Kõige selle ilusa ja suurejoonelise eest kuulub Eesti teatrisõprade esmane tänu loomulikult Nõukogude armeele, kes selle hiiglasliku betoonplaatidega vooderdatud süvendi rajas, seejärel aga õigel ajal maha jättis, nõnda et mängupaik lavastuse tarvis harmooniliseks poollooduslikuks koosluseks on muutunud.
Lisaks maalilisele ja hästi ära kasutatud mänguruumile jätkub lavastusse küllaga ka vaimukaid ja kaasamõtlemist väärivaid ideid. Eeskätt see, et maailma ei peagi keegi valitsema – nii on kõigil mugavam ja õnnelikum elada. Sellest on tükis aru saanud naised ja saavad üsna kiiresti ka nende saarele sattuvad mehed.
Aluseks võetud müüt iseenesest on üsna tuttav: maa, kus elavad ainult naised, kes saavad järglasi juhuslikult sinna sattunud meestega, ja kust suguküpseks saavad poisid minema saadetakse. Elatakse seal muidugi arhailist ja idüllilist maaelu, sest müütiline mõtlemine välistab naise aju võime tehnilist progressi tekitada. Aga Eesti teater pole seda müüti viimasel ajal kasutanud ning teema mõjub uudselt ja põnevalt.
Tore on muidugi see, et Naiste saare asukohta saab identifitseerida ning see asub tunduvalt lähemal, kui kontekst eeldab. Eesti filmipioneeri Johannes Pääsukese (Helgur Rosental) eksalteeritud kiljatustes (“Uskumatu, kui ilus! Milline vaade!”) eksootilise miljöö kohta pole raske ära tunda Setumaad – kus ta tõesti kaameraga ringi rändas ja mida valitsesid naised (lauluemad). Tõsi, seda täiesti proosalistel põhjustel. Nimelt põhineb kõigi rahvaste, sealhulgas eestlaste rahvustunne vähem (jüriöö) või rohkem (vabadussõda) edukatel sõdadel. Neid aga peavad mehed. Setudel see diskursus puudub. Nii suhtuvad ka Naiste saare asukad rüütli (Janek Joost) kangesse taplushimusse isegi mitte hukkamõistvalt, vaid ükskõikselt.
Naised on näidendis monoliitne, kuid omapäratu seltskond, mehed seevastu säravad individuaalid. Emotsionaalne selgroog jääb Robert Annuse kanda, tema esitab nii näidendi kõige naljakama kui traagilisema stseeni. Esiteks vandenõuteooriatest ahistatud suvitaja monoloog, mis tekitab ka publikus osalustunde muidu nii võõras ja kummalises süžees. Teiseks poisi sunnitud lahkumine saarelt, kus ta niigi kaks aastat pettusega ärasaatmist venitas. Aga ka Joosti meeletu rüütel (“Ma ei ole naljakas. Ma olen sõdur.” “See just ongi naljakas”), Madis Kalmet seisuslikus ühiskonnas üsna piiratud mõtlemise omandanud aadlikuna (“Ma olen vaba! Ma PEAN olema vaba!”), Evald Aavik elutarga kartograafina (“Mida sa teada said?” “Et naisterahvas on suur saladus”) ja juba nimetatud Pääsuke – igaühel oli palju öelda, kuid keegi ei korranud kedagi ning keegi ei langenud hetkekski fookusest välja. Nii meenutab näidendi struktuur Imants Ziedonise “Halli muinasjuttu”, kus värvilised nööbid paistavad ilusate ja eredatena üksnes halli tuha taustal. Raadil on mehed nööbid ja naised tuhk. (NB: mõlemad on vajalikud!) Muidugi – kui näidend oleks veel kaks tundi kestnud, oleksid ka mehed ühesugusteks nivelleerunud, sest nii primitiivses ühiskonnas teisiti ei saa. Aga tükk lõppes täpselt õigel ajal.
Naistest paistis välja Malle Pärn grupi ideelise ja vanuselise liidrina. Küll jäi arusaamatuks tema vahemonoloog jumalana. See etteaste oli üldse võõrkeha, ajas muidu hästi jälgitava süžee sassi ja kuna jumal kandis endiselt saare vanema riideid, jättis segase mulje. Katrin Pärn on lihtsalt nii võimas näitlejanna, et paistab alati silma. Seekord isegi üllatavalt vähe, kuigi tema rolli võimendas kaasaskantav elav imik. Pääsukesega peetud dialoogis omandas lisamõõtme ka Maria Soometsa isepäine tegelaskuju. Maarja Jakobsonil oli aga au välja öelda näidendi kaalukaim mõttekäik: “Elu mõte on elu, mitte korrektsus. Keegi ei sünni siia maailma selleks, et olla korrektne. Mis mõte sel oleks?” Ega olegi. “Naised valitsevad…” pole samuti korrektne muinaslugu – selleks on ta liiga vallatu.
Kokkuvõttes: hea on olla teater tänases Eestis, kui sind nii armastatakse nagu “Naised valitsevad maailma…” tegijad.
Autor ja lavastaja Ivar Põllu.
Osades: Maarja Jakobson, Katrin Pärn, Malle Pärn, Kristel Leesmend, Piret Simson, Ragne Pekarev (Vanemuine), Maria Soomets (Vanemuine), Evald Aavik, Madis Kalmet, Helgur Rosenthal, Janek Joost, Robert Annus (Vanemuine)
Esietendus Raadi endisel lennuväljal 8. augustil 2012.
