Dovlatovile mõeldes ehk kus on Lembit Kuzini isa?
Parafraseerides üht siinset eurolaulikut, tahaks hüüda: “Vana ja hall! Vana ja hall! Ma tahan kohtuda Lembit Kuziniga.” Küsite, kes on Lembit Kuzin? Kohe. Ma räägin Sergei Dovlatovist ja tema “Kompromissist”. See lugu, olgu ta pealegi natuke mõrkjalt irooniline ja paljuski absurdne, on suurepärane dokument. Mõnus lugemine ka neile, kellele tundub, et 70ndate Eestis kollitas ringi üksnes õudne nõukaaeg ja päris elu polnudki.
“Kompromiss” on vahva lugu sellest, kuidas ajakirjanik Dovlatov saadetakse kirjutama lugu 400 000. Tallinna elanikust. Kes on lugenud, see teab, kuidas Sergei lehe peatoimetajaga piike murdis, et väljavalitu oleks ideoloogiliselt, rahvuselt ja päritolult kõigiti sobiv frukt. Mitte selline, kel isaks etiooplane, pilusilm või juut. Või kuidagi teisiti vale. Leitigi lõpuks see, kel ankeet korras – isa venelane ja tööline, ema eestlanna, kes samuti lihtne inimene.
Ajakirjanik Dovlatov läheb tähtsast sündmusest artiklit tegema ning üritab muu hulgas värske ilmakodaniku venelasest isa 25 rubla ja ohtra alkoholi abil veenda, et see paneks oma pojale nimeks siiski Lembit, mitte Vladimir. Seiklus lõppeb miilitsas.
See on nii hea lugu, et ei saa olla välja mõeldud.
Pealegi, Pelgulinna sünnitusmaja, kus 400 000. tallinlane ilmale tuli, on ju olemas. Samuti Kosmose kõrts Koplis, milles äge veenmistöö käis. Tõsi, kõrts sai hiljem nimeks Kalinka ning tänaseks on see mööblipoeks degradeeritud. Ja keegi (vaat ei mäleta, kes) ütles mulle, et Lembit Kuzin, kes Dovlatovi järgi peaks olema nüüd juba 36aastane mees, on täitsa olemas. Temaga võiks ju rääkida. Ja, miks mitte, ka tema kuulsa isaga. Huvitav, kuidas neil läheb?
Guugeldagem. Esmapilgul näib, et internet on Lembit Kuzinit täis. Täpsemal vaatlemisel selgub siiski, et leitud viited juhtavad üldjuhul mõne Dovlatovi “Kompromissi” tõlkeni. Näe, inglise keeles on The New Yorkeris avaldatud tekst, leidub “Kompromiss” saksa keeles ja rumeenia keeles, loomulikult vene keeles. “Kompromiss” on tõlgitud peaaegu kõigisse suurematesse keeltesse – meie Lembit Kuzin on ilmakuulus!
Tuleb ka välja, et üks venelane on aastaid tagasi tegelenud sama asjaga. On otsinud Lembitut. Ja avastanud, et Eesti ainus Kuzin, kel sünniajaks, nagu Dovlatov märgib, on 1975. aasta november, peaks elama Kehras ning sündinud pole ta mitte Pelgulinna sünnitusmajas, vaid hoopis kesk tohutut Kasahstani Taldõ-Kurganis. Ja üldse pole ta see Kuzin ega see Lembit.
Sootuks nokauteerivalt mõjub aga 2003. aasta Päevalehes ilmunud lugu, mis ütleb, et 400 000. tallinlane sündis hoopis 1973. aasta augustis. Ta nimi on Kalev ning kõik need asjaolud, millest Dovlatov nii mahlakalt kirjutas, ei pea tema puhul paika.
Kurb. Otsingud ei jõudnud seekord kuhugi. Jah, ütles ju Dovlatovgi: “Faktivead on mu stiil.” Ent kahtlemata ei tohiks see asjaolu segada huvilisi külastamast nädalavahetusel Sergei Dovlatovi elule ning suurepärasele loomingule pühendatud üritusi. Ning keegi ei keela ega sega mind otsimast kaht meelast Eesti naist, kes Kesk-Eesti majandi esindussaunas ajakirjanikku ja temaga kaasas olnud fotograafi tublisti motiveerisid. Aga see on teine lugu.
24.–25. augustil toimuvad II Dovlatovi päevad Tallinnas. Lisainfo kodulehelt www.dovlatov.ee.
