Margit Tõnson: Duell kahel orbiidil
Võtame näiteks midagi väga neutraalset: “Maa tiirleb ümber Päikese.” Ja dialoog jätkub nii: “Ah et Maa ümber Päikese? Mis sa vihjad nüüd mu suurele egole või? Sa igavene tänamatu humanoid!”
Või siis nii: “Mis sa arvad, et ma olen NII LOLL, et ma ei tea seda? Arvad, jah? Jumal küll, mina enam ei suuda…” ja läheb nuuksudes vasakule ära.
Või hoopis nii: “Mis päikese? Segi oled nokkind? Sa pole juhuslikult tähele pannud, et pool suve kallab vihma ja teine pool külmetab varbad otsast! Kus see päike sul on?”
Sa oled sügavas hämmingus. Kui Kopernik ideega heliotsentrilisest maailmapildist lagedale tuli, oli hämming ehk õige pisut suurem.
Selliste reaktsioonide ehk ego kaitsemehhanismide puhul (õigustamine, süüdistamine, teisele oma tunnete projitseerimine, ohvri mängimine jne) ei jää muud üle, kui kõndida vestluse asemel duelliks osutunud olukorrast kümne sammu kaugusele ja kihutada vastase südamesse üks imaginaarne kuul.
Aga on ka teine võimalus – proovida lõhkuda mustrit, millest vastane hoiab kinni juba enne, kui sina suu lahti teed. Keksida vastuseks ühe jala peal, hoida käega ninast kinni ja laulda nasaalse tämbriga “Kuuma päikese eest merre sukeldun ma”.
Midagi kindlasti juhtub. Kui ümberringi on veel silmapaare, siis oled end suurema seltskonna ees lolliks teinud. Aga mis juhtub egosõduriga? Nüüd on tema kord hämmingus suuri silmi teha, võib-olla puhkeb ta naermagi. Ja vaat siis on hea hetk öelda, et tema ongi su elu Päike, Maa, Kuu, Veenus, orbiit ja hapnik.
