Visuaalse ja kõlalise konflikt on popmuusikas fundamentaalne

25. augustil Tallinnas esineva Lady Gaga kontserdi eel uurib Tõnis Kahu visuaalse ja kõlalise konflikti tagamaid popmuusikas.

Laupäeval esineb Tallinnas Lady Gaga. Muusikaguru Tõnis Kahu arvab, et õige pea pärast kontserti hakkavad inimesed nurisema, ütlema – mnjah, see oli ehk visuaalselt võimas, aga… Ja küll neid „agasid“ siis tulema hakkab. Eks neid ole igasuguseid, aga peamine probleem Lady Gaga puhul on sama, mis popmuusikas ikka: konflikt visuaalse ja kõlalise vahel. Vaid natuke liialdades võib öelda, et just see on üks fundamentaalsemaid konflikte, mida popmuusikast leida on olnud.

Selle juured lähevad kaugetesse 60ndatesse, mil rokkmuusika keskseks mõisteks oli „autentsus“. See tähendas midagi enamat kui lihtsalt tõetruudust ja loomulikku väljendust. Paljuski oli see eetiline kategooria – muusik pidi ka päriselt tõtt rääkima, ühelt poolt kultuuritraditsiooni (st selle muusika afro-ameerika päritolu) ja teisalt teatavate ideaalide ees vastutama. Need kaks olid seotud – rokil oli kuuluvus, moraalne selgroog ning sellele tulenevalt ka võime olla kestev ja püsiv ja teistsugune kui muu show-bisnis. „Autentsuse“ mõõduks pidi üldiselt olema heli – see pidi olema kuulda laulja hääles, aga ka siis, kui keegi näiteks kitarri mängis. Sellel seosel heli ja autentsuseihaluse vahel on küllap sügavamaid seoseid, kui siin lahti seletada õnnestuks. Helikunst laseks ennast justkui tõrksamalt siduda konkreetsete fikseeritud tähenduste külge, oleks seega algsem ja palju vähem kultuuriline – seegi on üks aspekt, mida sai afro-ameerika traditsiooniga siduda. Helid justkui ei valetanud. Visuaalne maailm seevastu sidus ja ahistas sind, määras sulle sinu piirid. Ning visuaalsega sai juba toona kergemini manipuleerida…