Tuhanded Eesti pered orjavad, hambad ristis, panku
Hiljuti avaldas SEB pank erakordselt huvitava uurimuse. Ta saatis oma kodulaenuklientidele küsimustiku, tahtes teada kuidas neil elu läheb. Tulemused näisid ootamatult positiivsed: üle 70 protsendi suure laenu võtnutest kinnitasid, et nende majanduslik olukord ei ole kriisi ajal (ehk viimase viie aastaga) halvenenud. Riskid, mida laenuga seoses kardeti (näiteks töökaotus, intresside tõus, transpordikulude kasv) pole üldiselt täide läinud.
Üle poole kodulaenuga peredest suudavad ka säästa ning vaatamata sellele, et enamusele on laenumakse suurim koduga seotud kulu, moodustab see keskmiselt vaid 18 protsenti pere sissetulekust. Ligi 90 protsenti laenajatest on veendunud, et nende elujärg järgnevatel aastatel ei halvene.
Kõik see kõlab kriisijuttude taustal üllatavalt. Küsitluse tulemustele teise nurga alt lähenedes selgubki hoopis nukram tõsiasi: läinud kümnendi suur majandusbuum ja laenupidu "pärandas" meile hinnanguliselt tuhandeid peresid, kus töötatakse palehigis, et üle poole palgast iga kuu pankuritele kanda, tulles seejuures ääri-veeri ots-otsaga kokku. Kõige kurvem on seejuures tõsiasi, et neil peredel pole enamasti olukorrast head väljapääsu: nad ei saa oma laenuga soetatud kodu müüa, sest selle hind on nii drastiliselt kukkunud, et müües jääksid nad pangale jätkuvalt võlgu.
Kus sellised pered elavad? Ilmselt leiab neid kõikidest (põllupealsetest) uusarendustest. Väike ringkäik Peetri külas näitas, et avalikult keegi oma laenukoormast rääkida ei soovi.
Ekspressi kahe nädala tagusele üleskutsele reageeris aga mitu nn laenuorja.