Ujuja Kardo Ploomipuu (24): “Ainult vees pole mul piire”

“Ujumine on ainus, kus ma saan ennast vabalt tunda, mul ei ole piire. Vees saan ma anda endast kõik.

Mul on kaasasündinud viga – üks jalalaba on nr 46 ja teine nr 35. Mu paremal jalal puuduvad kand, varvas ja pindluu. Umbes viieselt või kuueselt olid mul Soomes esimesed operatsioonid, pikendati spetsiaalse aparaadi abil nii reie kui sääre luud 11 sentimeetrit. Et esimeseks klassiks oleksid jalad ühepikkused. Lapsepõlves ei olnud vahe nii suur, silkasin koos teistega ringi, tegin sporti.

Mul on olnud üle kümne operatsiooni, ja neid tuleb veel – osa metallvardaid on vaja seest välja võtta, õnneks nendega on veel aega –, aga ma ei taha sellele mõelda. Olen piisavalt palju haiglas olnud. Ühel minu vastasel Ateenas ja Pekingis – ta võitis mõlemal korral kuldmedali – on tehtud üle 30 operatsiooni.

12aastaselt läksin Õnne Pollisinski juurde ujumistrenni, oma esimesel võistlusel välismaal, parasportlaste meistrivõistlusel Saksamaal võitsin viis kuldmedalit. 2008. aastal võitsin isegi tavaklassis Eesti meistrivõistlustel 50 m seliliujumises pronksi – kõvemaid mehi polnud kohal, kes oli laagrites, kes mujal…

Tallinna Saksa gümnaasium jäi mul 11. klassis pooleli. Sõitsin mootorrattaga otsa autole, mis hakkas tegema tagasipööret. Paremal jalal oli kolmest kohast killuline murd, olin mitu kuud haiglas. Õnneks oli mul kogu varustus seljas, kiiver ja kõik kaitsmed, muud hullu ei juhtunud. Kahju oli endast, sest olin end viinud avariihetkeks väga heasse vormi, võistlused olid tulemas, kõik see läks siis vastu taevast. Aga teadsin kohe, et ujumist ma ei jäta.

Ateena olümpial olin 16aastane ja kaheksas. Pekingis ei olnud mu ettevalmistus kõige parem – 2006. aasta lõpus kukkusin libedaga roidesse mõra. Seitsme kuuga ajasin end vormi ja sain pronksi. Evelin Ilves pani medali kaela, see oli väga suur au, et ta oli seal ja just tema sai medali üle anda.

2009. aastal tegin 100 m seliliujumises Euroopa rekordi – 1.01.03. Minu klassis ehk füüsilise puude klassis S1–S10 – mina olen väikseima puudega ehk S10 – võistleb üks brasiillane, temal on juba võrdne aeg tavaklassis võistlejatega. Aga Phelps ujuks selle maa umbes 53–54 sekundiga.

Praegu tunnen, et olen kõvasti paremas vormis, eriti jalad. Käisin Rootsis laagris, olen hommikuse ärkamise režiimis. Pean harjuma, sest eelujumised on hommikul. Muidu ma pole hommikuinimene, tahan kaua magada.

Tavaliselt teen 6–9 trenni nädalas, pühapäeval puhkan. Täna ujusin 3,4 km, seda pole üldse palju, natuke üle tunni. Mahutreeningute ajal ujun 4–7 km hommikul ja õhtul. Trenni ajal peab kogu aeg jooma – organism ei tohi vedelikuga miinustesse jääda, muidu tulevad krambid, hakkab pistma… Kui on jõusaalis raskemad trennid, juhtub, et jalad saavad palju koormust, ja siis jalg valutab. Igaks juhuks on mul kodus ka kargud, kord käisin nädal aega järjest nendega, nii valus oli lihtsalt.

Aga suvel mängin rannas võrkpalli, lainelauaga käin kaatri taga sõitmas – siis on tugijalg ikkagi vasak. Midagi ei jää mul tegemata. Kui poleks ujumist, istuksin arvuti taga või mängiksin mänge. Suurematel võistlustel saad aru, et puudega inimesed on nagu kõik teisedki. Siin ikka inimesed vaatavad mu jalga, just väikesed lapsed… Aga sellest pole ju tegelikult midagi, ma saan samu asju teha mis tavalised inimesed. 18aastaselt kolisin juba vanematest eraldi, mul oli auto ja sain iseseisva elu peale. Käin isa firmas tööl, olen seal asjapulk – isa kutsub mind nii –, kes teeb kõike
, mida vaja.

Minu eelujumine on 4. septembri hommikul ja finaal on õhtul kella kaheksa paiku. Kui teen isikliku rekordi, olen ise rahul. Ujun oma ujumist, hooaja edetabelis olen omas klassis hetkel kolmas.”

**

Londonis toimub paraolümpia 29. augustist 9. septembrini

Olümpia kodulehekülg: http://www.london2012.com/paralympics/news/