Nädala raamat: Masing kui emo ja baby
Uku Masing “Kirjad Liile”
Ilmamaa, 2012. 343 lk.
Masing on enda sõnul siin raamatus täielik “baby”, keda kõik ajab nutma. Nagu tõeline pubekas, vihkab ta oma perekonda, tunneb end kuueteistaastasena, “anarkistina”, tõelise nonsensina. Ta tahaks olla korralik “härjapõlvlasteriigi kodanik”, kes sööks, teeks midagi ja magaks, aga paraku astub suur Eesti geenius siin raamatus meie ette ebaharilikus olukorras – ta on armunud!
Noorpõlvekirjad südamesõbrannale, silmahaigele (nagu Masing isegi) tüdrukule Liile kajastavad ühelt poolt päris hästi tüüpilise keskmise puberteetiku eluvaadet – lõputuid õhkamisi, wertherlikke arutlusi lillede ja surma üle, hirmu armastuse lõppemise teemal ja muud seesugust kaunis triviaalset. Masingu loominguga rohkem kursis olev inimene leiab muidugi nendestki intiimsetest tekstidest (kirjad on saadetud aastatel 1928–1934) äratuntavaid ehtmasinglikke jooni: ironiseeritakse väikekodanlike kristlaste üle, võõristatakse naiste- ja perekonnailma, tuntakse kogutud teadmiste raskust, vihatakse Euroopat, ollakse väsinud jne.
Geeniuse eluloo uurijale on see kõik muidugi tänuväärne varasalv – idealiseeritud jutud noorest magistrist, kes suviti tegi, prillid heinapepri täis, entusiastlikult kodutalus talutöid, muutuvad edaspidi ebausutavaks. Masing oli tollases talukeskkonnas ikka täielik emo. Kirjadest ilmneb üheselt, et kuigi noor Masing oli silmapaistvate vaimuannete ja teadmistega, siis inimesena on meie ees päris rumal “baby”, kes iseendaga hakkama ei saa.
Masingu meeleolud lainetavad nagu purjus ahvil – kord on tal olla kerge ja helge, siis kohe my home is my hell, eufoorilised meeleolud, kus ta tajub täie selgusega oma üleolekut kohalikust pööblist vahelduvad närusustunnetega. Mnjah, võib-olla oli Masing hoopis tulnukas või kummaline taim, kes õppis iga päev vähemalt nelja keelt ja samas tundis olemisest ainult piina? Ometi välistab pidev enesekriitika ja hüsteeriline emotsioonide peegeldamine sellised väga instinktiivsed lähenemised, kuigi Masingule endale oleks need ehk istunudki. Hetketi saab Masing küll aru, et kasulikum oleks suhtuda maailma “kõikimõistva buddhistlikult külma naeratusega” ning soovib iga kirja lõpuski rahu, aga rahu temas endas küll ei ole. Pigem jääb mulje, et ta on õppinud end tupikusse ja usub Jumalasse lihtsalt sellepärast, et see on nii absurdne.
Jättes kõrvale igasugused eetilised küsimärgid, mis alati tekivad, kui avaldatakse kirjavahetusi, päevikuid ja muud sellist, on tegemist igal juhul huvitava raamatuga meie ehk ainsa kaheldamatu geeniuse noorpõlvest. Iseküsimus on muidugi, mis järeldusi me sellest vägagi õpetlikust emomaterjalist teeme.
