Käbid ja kännud: Anton ja Igor Gräzin
Reformierakondlasest Riigikogu liige Igor Gräzin (60) ei ela oma Mustamäe korteris enam üksi, vaid jagab seda kevadel Ameerikast Tallinna kolinud poja Antoniga (24).
Aastal 1990 läks Igor Gräzin koos naise ja kaheaastase pojaga Ameerikasse tööle – Indiana osariigis asuvasse Notre Dame’i ülikooli professoriks. Kümme aastat hiljem kolis Gräzin tagasi Tallinna, aga tema naine Elena Rozina ning nende kooliealine poeg Anton Gräzin jäid Ameerikasse. Anton lõpetas eelmisel kevadel Indiana ülikooli prestiižika Kelley ärikooli kolme diplomiga (rahandus, raamatupidamine ja operatsioonide juhtimine), lisaerialana õppis ta psühholoogiat. Pärast seda kolis ta Eestisse isa juurde ja hakkas tööle Joakim Heleniuse juhitavas investeerimispangas Trigon Capital.
Anton Gräzini elu sarnaneb diplomaadi poja omaga, kes peab alati ankeete täites ja küsimustele vastates mõtlema, kuidas oma päritolu määratleda. Tema isa on Eesti poliitik, ema aga vene juuditarist filoloog. Samas on ta ise täiesti puhas teise põlve ameeriklane, kes on kasvanud Indiana osariigis alates sellest ajast, kui ta ennast mäletab, kuni ülikooli lõpetamiseni.
Kohtume Gräzinitega lõuna ajal Tommy Metro Grillis, mis asub Antoni töökohaga samas majas Tallinna kesklinnas, Viru ringi servas. Esmalt tuleb lahendada keeleprobleem. Anton nimelt ei räägi eesti keelt, sestap langeb see kohe ära. Teine võimalus oleks vene keel, milles Igor ja Anton omavahel suhtlevad, kuid see variant ei passi jälle ajakirjanikule. Niisiis toimubki jutuajamine inglise keeles.
Eestisse kolimisest
Igor: Juriidilisest vaatevinklist ei kolinud Anton Ameerikast välismaale, vaid tuli koju, kuna tal on Eesti pass. Anton sündis Moskvas, esimest korda tuli ta Eestisse kolmekuisena. Kui Anton teist korda Moskvast Tallinna reisis, võttis Edgar Savisaar isiklikult ta rongist välja. Nimelt palus Savisaar mul rahvarindest osa võtta. Ma aga ütlesin talle, et ei saa, kuna meil on nii väike laps. Savisaar lubas seepeale, et organiseerib lapsehoiu. Nii läkski.
Anton: Minult küsitakse üsna sageli, miks ma Eestisse kolisin. Kolisin siia, kuna olen Eesti kodanik ning osa minu perest elab siin. Samuti pole see mul esimene kord siin elada. Ma veetsin suve Tallinnas kaks aastat tagasi, kui töötasin ülikooliõpingutest vabal ajal Eesti Pangas. Samuti olen käinud Tallinna Humanitaargümnaasiumi seitsmendas klassis. Tookord elasin esimest korda üle päikesevaese talve.
Ma ei rõhuta, et olen Igor Gräzini poeg, samas tuleb see aeg-ajalt jutu käigus ikka välja, kas või perekonnanime pärast. Erinevalt Trigon Capitalist, kus ma praegu töötan, ei suhtutud Tallinna humanitaargümnaasiumis mu isasse just väga positiivselt.
Igor: Ma pole kõige populaarsem poliitik selles vene grupis (Gräzin oli poja Eesti õpingute ajal tuntud euroskeptikuna, samas kui vene noored tahtsid, et Eesti ühineks Euroopa Liiduga – toim.). Kuidas sulle praegu Tallinnas elamine meeldib?
Anton: Mulle meeldib siin väga. Ainult üks suur puudus on, mis on mulle väga-väga raske. Mulle meeldib väga päike, mistõttu on siin fantastiline olla suvel, aga talvel on mul väga raske. Samas olen siin talve juba kaks korda üle elanud, nii et suudan hakkama saada. Ma arvan, et sel talvel pean solaariumi või valgusteraapiasse minema. Ma käin Mustamäelt, kus me isaga koos elame, trolliga tööl. Me mängime koos ka tennist. Ma arvan, et talve poole üritan leida korterit kesklinnale lähemale, et saaks jalgsi tööl käia.
Igor: Meil on Mustamäe korteris nüüd ka kolmas elanik, Antoni jorkširi terjer. Räägi, Anton, ilma ameerika slängita, mida sa seal pangas täpsemalt teed. Me pole sellest isegi omavahel põhjalikult rääkinudki.
Anton: Töötan alates eelmisest aprillist investeerimispangas Trigon Capital finantsanalüütikuna. Mulle pakuvad huvi arenevad turud ja kui ma poleks Eestisse kolinud, oleksin teinud sarnast tööd USAs. Tegelen peamiselt investorsuhetega Venemaa ja SRÜ riikide suunal. Minu põhiline töö on analüüsida firmasid, millesse tasuks investeerida, ning teiselt poolt leida investoreid Trigoni fondidesse. Samas on tüüpilist tööpäeva raske kirjeldada, kuna tegelen pidevalt eri projektidega eri valdkondades.
Igor: Seega, Anton tegeleb sellega, kuhu panna raha ning kust raha saada. Eestis töötamise eelis on see, et firmad on väikesed, juhitavad ja nähtavad. Isegi kui sa teed sama asja kui USAs Wall Streetil või Chicagos, saad sa oluliselt paremini ettevõttest aru. See on ühele ülikoolilõpetajale mugavam koht, kus oma karjääri alustada. Kas vene keele oskus aitab sind?
Anton: Jah, kindlasti, eelkõige firmadega suheldes kasutan vene keelt üsna sageli. Samas finantsaruanded on üldiselt ingliskeelsed, nii et analüütikutööd saab teha ka inglise keeles. Tegelikult saab hakkama ka ilma vene keeleta. Nendes firmades, mis on meie investeerimisfookuses, peavad finantsjuhid üldiselt väga head inglise keelt rääkima.
Annavad üksteisele nõu
Igor: Me ei räägi majandusest iga päev, aga mul on kindlustunne, et kui ma lähen oma poliitiliste argumentide majandusliku põhjendusega liiga rappa, siis Anton korrigeerib mind. Mina olen pigem generalist, vana nõukogude aja rääkija, kes võib detailides eksida, mida Anton siis saab parandada. Anton on aga täpsem ja detailsem. Ta aitab mind näiteks Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise analüütilise poole osas (meie kohtumise ajastuse määraski see, et Igor Gräzin oli ESMi ratifitseerimise arutelu ning Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse pulma ajaks Muhu saarelt Tallinna tulnud ja võitleb temale omase kirglikkusega ESMiga liitumise vastu – toim.).
Anton: ESMiga liitumine on esimene samm vales suunas. See on Eesti jaoks finantsiliselt jabur. Midagi ei muutuks, kui Eesti ESMiga ei liituks, kuna Eesti rahaline panus on kaduvväike (0,2%). Ma olen tegelikult endalegi üllatusena avastanud, et me oleme isaga väga sarnasel arvamusel, isegi kui me pole eelnevalt mingitel teemadel rääkinud. Me üldiselt ei vaidle. Mina poliitikuks ei soovi saada (hoolimata sellest, et Anton Gräzin läks vahetult enne ülikooliõpinguid, 2006. aastal, reformierakondlasest Euroopa Parlamendi toonase liikme Toomas Savi juurde praktikale – toim.). Ma ei teaks, keda esindada – kas Eestit või Ameerikat.
Igor: Minu romantiline unistus on, et Anton oleks 50–60aastasena mõne hea majanduslehe kolumnist, nagu näiteks Hardo Pajula, kellel on kogu see kogemus ja kes on ka vaba end väljendama. Muide, iseennast näen ma 80aastaselt toimetamas advokaadina, kes kirjutab esseesid õigusest. Soovin, et Anton kunagi jätkaks ka magistriõpingutega.
Anton: Ma lõpetasin eelmisel kevadel ülikooli kolme diplomiga, niimoodi leidsin kuldse kesktee selle vahel, mida isa soovitas mul õppida ja mida ma ise tahtsin õppida. Mina soovisin õppida finantsjuhtimist, aga isa tahtis, et ma valiksin midagi praktilisemat, näiteks raamatupidamise.
Kultuurilised erinevused USA ja Muhu vahel
Anton: Las ma ütlen sulle. Ameerikas ei tegele ükski ilus tüdruk raamatupidamisega. Nad lähevad näiteks turundusse. Siiski ma väga suuri erinevusi Eestisse kolides ei täheldanud, kuna olen siin varemgi käinud. Ning isa käis mul umbes kaks korda aastas külas, kui Ameerikas õppisin, tema kaudu olen Eesti eluga ikka kursis. Pealegi on Trigonis väga paljudel töötajatel rahvusvaheline taust. Kõige suurem erinevus on Muhu saare ja USA vahel.
Igor: Anton ei tea mitte ainult Tallinna elu. Ta tunneb ka Muhu külaelu, selle valusid ja võlusid. Muhu on tõeline küla. Seal leiab inimesi, kes püüavad kala, kes joovad, kes töötavad. Meil on seal selline autentne talu, kus väljakäik asub õues.
■sündinud 27. juunil 1952 Tartus
■lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja 1975. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna, õigusteaduste doktor
■reformierakonna asutajaliige, neljandat koosseisu parlamendis
■kaks last, täiskasvanud poeg Anton esimesest abielust ja 11aastane poeg Kaspar kooselust Maret Maripuuga
Anton Gräzin
■sündinud 15. märtsil 1988 Moskvas
■lõpetanud 2011. aastal Indiana ülikooli Kelley majanduskooli
■investeerimispanga Trigon Capital finantsanalüütik
