Voodijutud: Kerli Dello (35), ETV uudisteankur

“Õige voodi on minu jaoks nagu õige auto – suur, kõrge, lai, valge ja jäiga vedrustusega.

Ja padi, nagu autoski, võiks igaks juhuks olla, aga ilma säärase lisavarustuseta saab hakkama. Püsikiirusehoidja võiks ju samuti olla, selleks, et uni oleks stabiilne.

Praegu on minu voodiks diivan, sest kodu on väike ning ma vean elutoas iga päev diivanit kinni ja lahti. Mul pole iialgi olnud oma isiklikku magamistuba ja selle saamiseks olen ma juba paljukski valmis.

Varajane ärkamine pole suur probleem, kui minna tööle hea tundega ja sooviga tööd teha. Praegu olen küll hommikusest ärkamisest kaks kuud eemal olnud ja rütm on muutunud mulle mitteomaseks. Lähen magama südaöö paiku ja ärkan kell 11–12 päeval. Eks tuleb varsti ümber harjuda.

Öökappi kui niisugust mul ei ole, aga kui seda ette kujutada, leiab sealt tavaliselt mitu raamatut, mida ma vastavalt tujule loen. Seda küll enne päevast uinakut, mida ma iga päev teha üritan. Mulle meeldivad karmid tõsielulood – näiteks viimatine Arkadi Babtšenko “Sõda Tšetšeenias. Ühe sõduri lugu” – ja neid on parem enne ööund mitte lugeda.

Hirmuunenäod on mul ikka uudistega seotud. Olen näinud korduvalt unes, et olen eetris, tavaliselt raadios, ja mul pole ühtegi paberit, ühtegi lugu, arvuti on ka tumm ja mul pole midagi lugeda. Siis võtan kätte limpsipudeli ja loen selle etiketilt maha kõik, mis lugeda annab: kalorsuse, säilivusaja, koostisosad. Üldiselt ma hambaid ei krigista ning väidetavalt ei norska ka, nii et olen üsna hea voodikaaslane.

Ükskord ärkasin varahommikul nagu tavaliselt, läksin tööle. Selgus, et pole minu hommik. Tulin koju tagasi, mees ei saanud arugi, et ma oleks vahepeal ära käinud. Kui tema äratuskell seitsme ajal helises, lükkas ta mu voodist välja ja karjatas, et ma olen sisse maganud. Oh ei, kallis, tööl juba käidud! Ning tegelikult mulle meeldivad varahommikud: kohtumine postiljoniga, Vilmsi ja Gonsiori tänava nurgal tuleb igal hommikul vastu üks naine koeraga. Kui neid kahte ei ole, algaks päev hoopis valesti.”