Veider raamat: Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”
Minu Tartu sõber Märt – mingu tal ikka hästi, kus ta ka ei ole – avastas selle raamatu enda jaoks millalgi üheksakümnendate keskel ja et seda mitte just kõige kutsuvama kaanepildiga teost müüdi poodides megaallahindlusega, ostis Märt neid kohe suure kuhja, et kõigile, kes “Viimast ükssarvikut” veel lugenud polnud, see kinkida.
Polnud minagi, ja Märdilt ma selle kingiks sain. Võluvõimeta võlurist Schmendrickust, elult räsida saanud Mollyst, kuulsast halja laane kaptenist Cullyst, kitsist filosoofkuningast Haggardist, noorest prints Lirist, Punasest Sõnnist, ükssarvikust neiu Amaltheast ja paljudest teistest kõnelev täiskasvanumuinasjutt jättis oma jälje ja kui Märt mõnikord jälle Schmendrickut tsiteerides kinnitas, et on vanem, kui ta välja näeb, ja tigedam, kui ta pealt paistab, tundsin end osana “Viimase ükssarviku” vandeseltskonnast.
Läks nii, et tõmbasin oma Tartu-perioodile joone alla päevinäinud Turisti sadulas Pärnu poole vändates. Rattale palju kraami ei võtnud, teki vist ainult, ja kõik raamatud jäid Taaralinna, “Viimane ükssarvik” nende seas.
“Kes saab valida, loobuda võib, / meie valik on läind. / Järel kadunu iha meil käib. / Mis on läind, on läind” (lk 65).
Ometi viis elu mind “Viimase ükssarvikuga” taas kokku, kui tutvusin Heliga, kes avastas teose nii, et võttis selle puhtjuhuslikult raamatupoes pihku ning juba esimene lause “Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi” lummas teda sedavõrd, et vandeseltskond rikastus uue liikme võrra. Helilt saingi hiljem kingiks uue “Viimase ükssarviku”. Seega, nagu näha, leiab hea raamat oma fännid ise üles.
* Jah, ma tean küll Iris Murdochi “Ükssarvikut”, aga erinevalt muust selle supertädi loomingust ei meeldinud see teos mulle absoluutselt.
Kaupo Meiel
