Lapsi päästev idee sumbus poliitilises kempluses
Selts teatas sellest ideest pärast Eesti Ekspressis ilmunud lugu, mis rääkis neljast nälginud lapsest, kes elasid koos koertega ja käitusid koerte kombel. Too pere kolis tihti ning jäi seetõttu sotsiaaltöötajate ja arstide huviorbiidist välja: keegi ei osanud neid otsida. Samas oli pere põhiline sissetulekuallikas emapalk ja lastetoetused.
Laste õudne olukord selgunuks tõenäoliselt varem (või poleks üldse tekkinud), kui vanemad pidanuks toetuste saamiseks lapsi korrapäraselt arstile näitama.
Mullu 3. juunil tuligi perearst Eero Merilind ajalehes Postimees välja ideega, et edaspidi peaks toetuste maksmine sõltuma arstlikust kontrollist. Ta teatas, et asja on arutatud sotsiaalministriga ja seltsi juhatuse koosolekul plaanitakse talle ametlik taotlus esitada.
Kuid Merilinnu jutt oli ka poliitiline aktsioon. Kuigi Ekspressi loo tegelased elasid teises Eesti otsas, võttis Merilind asja üles Tallinna volikogus, kuhu ta kuulub Reformierakonna liikmena. Ta esitas arupärimise “Väikelaste hooletusse jätmise vältimisest”, üritades ilmselt keskerakondlikku linnavalitsust “grillida”.
Sellest ei tulnud aga palju välja. Abilinnapea Merike Martinson teatas: “Tallinn on ainus omavalitsus Eestis, kes seostab toetuse saamise arstliku kontrolli nõudega.”
Sellega asi piirduski.
“Perearstide Selts ei ole oma ettepanekut ministeeriumile ametlikult esitanud,” teatas sotsiaalministeerium Ekspressile.
Poolteist kuud pärast Merilinnu avaldust sündis väike Sandra, kes suri nälga. Tema ema viis lapse tervisekontrolli sisuliselt vaid ühe korra. Samas oli ka tema peamine sissetulekuallikas emapalk ja lastetoetused.
Kui vanemapalga maksmine Eestis sõltuks beebi regulaarsest tervisekontrollist, võinuks Sandra olukord varem avalikuks tulla ja ta võinuks ellu jääda.
Samas teatas sotsiaalministeeriumi kantsler Marelle Erlenheim Ekspressile, et “ei ole 100protsendilist garantiid, et vanemad oma lapsi ka siis arsti juurde tooksid, kui toetused oleksid seotud tervisekontrolliga. Ministeerium on siiani olnud seisukohal, et tänased peretoetused põhinevad universaalsuse põhimõttel ning nende piiramine teatud kohustuste esitamisega lapsevanemale võiks abivajavad lapsed veel keerulisemasse ja halvemasse olukorda seada. Kindlasti nõuaks selline ettepanek ühiskondlikku diskussiooni ja laia analüüsi.”
