Haute couture kohtub kittelkleidiga
Anne Vetik uuris Eha Komissarovilt, kuidas jõudis Kumusse Yves Saint Laurent’i ja Chaneli kõrgmood.
Mood on küll inimesele kõige lähemale pugenud kunstiliik (kui sellist nähtust on paslik kunstiks nimetada), kuid ikka on teda vaadeldud kui lugupeetavate kunstivormide kodanlikku ja pealiskaudset õde. Eks see teatud vaatevinklist nii olegi: kostüümikunst pole ajanud taga samu eesmärke mida näiteks monumentaalmaal.
Alates Roland Barthes’ist on mood olnud mängukanniks paljudele teoreetikutele, kuid see lobitöö ei ole teda siiani masside silmis “kunstiks” teinud. Mood on ikkagi riided, ja riided on midagi praktilist, midagi sellist, mida pannakse selga, mitte aga muuseumi seinale. Ometigi on moe kommertslikkus ja tarbimisühiskonna poolt omaksvõetud “stiili” süsteemne ülistamine loonud fenomeni, kus moenäitused on turunduslikult ühed edukaimad kunstiprojektid. Need on omakorda väga erinevad, nii brändi kuvandile väärikuse lisamisega tegelevad moemajade erakogud kui suurte rahvuslike muuseumide ajalooliste rõivaste kuivavõitu kollektsioonid. Parimal juhul on moenäitus teatud ajastu peegeldus: miski ei jutusta inimesest rohkem kui see, mis tal seljas on. Just viimaste hulka kuulub Kumus täna, 13. septembril avatav Eha Komissarovi kureeritud suurejooneline väljapanek “Mood ja külm sõda”, esimene niivõrd mahukas ja läbimõeldud moeprojekt Eestis.
Kohtun Eha Komissaroviga laupäeva hommikul, neli päeva enne näituse avamist. Muuseumi näitusesaalis käib töö ja kleidid pole veel oma kohtadele jõudnud. Habemete ja trellidega mustades t-särkides mehed panevad püsti konstruktsioone, millest saavad raamid Yves Saint Laurent’i ja Chaneli moemajade pärlitele. Neid nimesid kuuldes uurin Ehalt kohe, kuidas niivõrd väärtuslik kraam Eestisse jõudis. Selgub, et kleitide ja kostüümide omanik on Carita Järvinen, kes esemed lahkelt Kumule välja laenas. Järvinen on Soome supermodell, kes pakkus 1960.–70. aastatel konkurentsi sellistele moemaailma staaridele nagu Twiggy ja Jane Shrimpton ning tegi ka paar filmirolli, sealhulgas kämbiklassikas “Viikingite kuninganna”, kus vaatamata pealkirjale ei olnud ühtegi viikingit.
“Kuna Coco Chanel oli elu lõpus muutunud veelgi kitsimaks, kui ta seda oma karjääri alguses oli, tasus ta tihtipeale modellidele kleitides. Nagunii need kellelegi teisele selga ei läinud,” selgitab Komissarov Järvineni erakordse garderoobi päritolu üht tahku.
Kui haute couture’i teosed jõudsid Kumusse Soomest, siis Nõukogude Liidu mood tuli siinsetest riidekappidest: muuseumi üleskutse peale toodi Kumusse nii kauneid Hiina sõpruse aegseid siidkleite kui lõnguste uhkeid platvormkingi. Osa neist on leidnud koha näitusesaalis, teise osaga on võimalik tutvuda näituse leheküljel Facebookis.
“Alguses tahtsin lihtsalt teha Melanie Kaarma illustratsioonide näituse, kuid siis mõtlesime, et seda teemat võiks käsitleda laiemalt,” räägib Komissarov näituse idee sünnist. Melanie Kaarma on Eesti mastaabis tõeline moestaar. Esimese Nõukogude Eesti moeajakirja Moealbum peatoimetaja illustratsioonid on daamilikud ja kerged, kohati isegi peenutsevad. Veider on lugeda nende allkirju stiilis “Noore töölisnaise kittel” ja “Talvisel ajal päästab hädast välja mugav puhvaika”. Kaarma tegi üleliidulist karjääri, liikus Eestist edasi Leningradi moemajja, kus töötas hulk aastaid peakunstnikuna.
Komissarovi sõnul on “Moe ja külma sõja” kontseptsioon rajatud eelkõige just nendele idabloki moe skisofreenilistele ebakõladele, mida kohtame ka Kaarma illustratsioonides. Ühes saalis on kõrvuti nõukogude naissoost seltsimehe jaoks kättesaamatud ja valitseva ideoloogia poolt põlatud unistused Pariisi moeloojate tippteoste kujul ja NSV kergetööstuse reaalsus – masstootmine, põrandaalused ateljeed ja käsuliini pidi rajatud moemajad, mille ülesandeks oli, nagu ka kosmosevallutamise puhul, jõuda läänele järele ja läänest ette.
“Mood on ainuke kunstinähtus, mis hõlmab kogu inimkonda, millega kõigil on tegemist, mida armastatakse või kritiseeritakse. Nõukogude Liidus, kus ajakirjades ning demonstratsioonidel esitletav “täiuslik mood” jõudis vabrikutesse sotsialistliku majandustsükli kohaselt viis aastat hiljem tundmatuseni muutunud kujul, aktiveerus moe tarbija, hankis kanga, õmbles ise või lasi õmmelda,” kirjeldab Komissarov nõukogude moe toimemehhanisme. Kuna Eesti mood oli selles mehhanismis väga olulisel kohal – meenutagem kas või ajakirja Siluett 500 000 tiraaže –, on ta väärt tähelepanu ning süvenemist. “Mood ja külm sõda” lubab meil tutvuda tolleaegse moe ja kunsti vahekorraga ning tutvustab ENSV moekunsti dialoogi lääne moega. Ida-lääne vastasseis annab sellel tasandil üllatavaid tulemusi ja nii võib moodi lugeda kõige edukamaks piiriületajaks külmas sõjas: võib-olla pani just iha Soomest smugeldatud kuulsate Jamesi teksaste järele aluse laulvale revolutsioonile.
Ilmselt maailma kõige olulisem moemuuseum, mille kollektsioon näitab 17.–21. sajandist pärit moodi. Muuseas võib pilgu peale visata kuningliku perekonna liikmete pulmarõivastele ning pungikuninganna Vivienne Westwoodi kogule.
Metropolitan Museum’s Costume Institute, New York
Hiljuti surnud moelooja Alexander McQueeni näitus “Savage Beauty” kinnitas Meti kuulsust ühe maailma tähtsaima moe koguja ja eksponeerijana. Metropolitani muuseumi kostüümiinstituut keskendub reeglina publikusõbralikele teemadele, näiteks “Superkangelased: mood ja fantaasia”, ja näitusepiletid lähevad nagu soojad saiad.
The Museum at the Fashion Institute of Technology (FIT), New York
FITi kollektsiooni vanimad esemed pärinevad 17. sajandist. Kui nii kauge aeg huvi ei paku, võib tutvuda legendaarsete Armani kostüümidega, mida kandis Don Johnson seriaalis “Miami Vice”, ja Elsa Schiaparelli sürrealistlike rõivastega.
ModeMuseum, Antwerpen
Nagu kuulsale Antwerpeni kuuiku kodulinnale kohane, näitab MoMu moe avangardsemat külge. Tasub kindlasti minna, kui pakuvad huvi raskestihääldavate nimedega disainerid: Ann Demeulemeester, Dries Van Noten ja Yohji Yamamoto. Ei puudu ka ajalugu, mõistagi moodsas võtmes: tulemas on näitus “Madame Gres. Skulpturaalne mood”, mis näitab 20. sajandi algusest pärit kleite proua Gresilt.
Musée Galliera, Pariis
Musée Galliera kollektsioonis on lausa 90 000 eset, neist kõmulisemad ilmselt Marie-Antoinette’ile kuulunud kleidid. Publikumagnetiks on ka uue aja kuulsuste rüüd: Brigitte Bardot’ pulmakleit ja Givenchy moemaja väike must kleit – seesama, mida kandis Audrey Hepburn filmis “Hommikusöök Tiffany juures”.
Moskvast pärit moeajaloolase ja stsenograafi Alexandre Vassiljevi kogusse kuulub 500 kostüümi ja enam kui 3000 aksessuaari, mis teeb temast ühe suurima moeesemete erakoguja. Kahekümne seitsme(!) moeajalooteemalise raamatu autori kollektsiooniga on olnud võimalik tutvuda ka Riias.
