Paavo Matsin: “Oluline on jätta suured küsimused õhku”
Tänavu neljandat korda antav Siugja Sulepea kirjandusauhind läks Paavo Matsinile. Värsket laureaati intervjueeris Peeter Helme.
Mina ei saanud “Doktor Schwarzist” aru. Katsusin siis lugedes võtta asja nii, et see ongi assotsiatiivne kirjandus, mis peaks minus tekitama elamusi, pilte ja tundeid. Kujutan ette, et selles mõttes olen sinu lugejana läbi kukkunud. Aga kes võiks su ideaalne lugeja olla?
Klassikaline vastus oleks, et iseenese projektsioon. Ega ma nüüd arvagi, et selle raamatu läbivamad teemad – alkeemia, üliõpilaskorporatsioonid, vabamüürlus, kirjanduses toimuvad mängud – väga laia kandepinnaga on. Raamat on ka kirjutatud osaliselt alkeemiliste katsete käigus tekkinud erilistes nägemisseisundites. Samas olen püüdnud teha läve nii madalaks kui võimalik. Raamatus asetleidvad seiklused, sõnamängud ja ka muud klišeelikud võtted on mõeldud ikka lugejat toetama. Ühtset interpretatsiooni ei ole, oluline on jätta ka meelega suured küsimused õhku.
Oled juba enne “Doktor Schwarzi” avaldanud mitu raamatut. Julgen nimetada neid kontseptuaalseteks või eksperimentaalseteks (välja arvatud lasteraamat “Väike viiul ja kassimaffia”), nad püüavad lahti mõtestada seda, mis kirjandus üldse on, mida sellega teha saab. Kas sul on nüüd vastus käes?
Ei ole. Vastused ei ole kaugeltki käes, seda näitab ka see, et olen asunud kirjutama uut romaani tööpealkirjaga “Sinine kaardivägi”, kus tegevus toimub Riias ühe läti kirjaniku kortermuuseumis ja kus senisest veelgi rohkem on esil just kirjaniku ja kirjanduse olemusega seotud arutlused. “Sinine kaardivägi” on päris mitmes mõttes kirjanduskesksem kui “Doktor Schwarz”, kasutan siin ka rikkalikku mälestuslikku materjali perioodist, kui töötasin Tammsaare muuseumis Kadriorus.
Olen kuulnud, et töö selles asutuses oli segu dionüüslikust – paadiretk Kadrioru tiigi saarele, kaasas Eduard Vildele kuulunud agaav – ja meditatiivsest tegevusest – aastaaegade vahelduse jälgimine. Kuidas see mõjutas sinu kujunemist kirjanikuks?
Nägin kirjanduse köögipoolt, väga kummalisi inimesi, kes kogu oma elu tegutsesid ainult kirjandusmaailmas, nende elus oli nii naljakohti kui ka sügavat traagikat. Tollal oli tööl tegelikult igav, ei olnud veel internetti. Lugeda sai küll väga-väga palju ja süstemaatiliselt.
Hommikul saatsid nooremteaduri värskete saiade järele ja lugesid pressi, siis asusid eestiaegse kirjanduse kallale.
Oled vahest Eesti tuntuim alkeemiahuviline. Millest see huvi? Mis võiks olla alkeemia roll tänapäeval?
Puutusin alkeemiaga esimest korda kokku üle kümne aasta tagasi, kirjutades lõputööd usuteaduste instituudis. Hiljem hakkasin tegema klassikalisi katseid taimse alkeemia vallas. Minu tinktuurtaim – millelt olen läinud edasi keerukamatele operatsioonidele – on aastaid olnud Alchemilla ehk kortsleht. Kes on seda taime kordki korjanud kasvava kuu ajal nii-öelda Veenusele alludes, teab, et kõik uskumatu, millest vanad autoriteedid räägivad, on tõesti tõsi.
Minu teine huvisuund on alkeemia roll kultuuriloos ja kitsamalt Tšehhi alkeemiline pärand. Praegu lahterdatakse tihti euroopalikud vanad müstilised traditsioonid (näiteks ka taro) eksitavalt New Age’i alla. Samas tegeletakse eurooplastele sobimatute India ja Hiina õpetustega. Ka kristlus on kriisis. Alkeemia kui kõrgemat jõudu tingimusteta eeldav, kuid samas euroopalikult vaba ja originaalset lähenemist soosiv õpetus on kogu aeg olemas olnud, otseselt mõjutanud nii katoliku kiriku armulauaõpetust kui ka näiteks vabamüürlaste rituaale. Alkeemia ootab rahulikult oma aega, kuni müstilise õpetuse kohaselt ühendatakse Peetruse troon ja Saalomoni troon. Samas pakub ta eraisikule elukestvat huviala. Odav hobi see just ei ole, näiteks taimse alkeemia eelduseks on isikliku aia olemasolu.
Aga milline on alkeemia side kirjandusega?
Alkeemilist kirjandust saab lugeda kui ilukirjandust. On väga kõrges stiilis kirjutavaid alkeemikuid, minu lemmik on selles vallas näiteks Eugène Canseliet, 20. sajandi prantsuse alkeemik. Ka kirjutusprotsessis võib leida sarnasusi alkeemilise protsessiga, aga see on juba pikem teema.Siugja Sulepea kirjandusauhindSenised laureaadid on Holger Kaints (“Lennukivaatleja”, 2009), Indrek Koff (“Eestluse elujõust, 2010), Urmas Vadi (“Kirjad tädi Annele”, 2011), Paavo Matsin (“Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit”, 2012). Tänavu kevadel andis žürii, mis täieneb iga laureaadi võrra, eriauhinna võõrkeelse teose eest Groningeni ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuride professorile Cornelius Hasselblattile, kelle sulest ilmus möödunud aastal eesti kirjanduse retseptsioonilugu saksakeelses tõlkes uuriv teos “Estnische Literatur in deutscher Übersetzung: eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert”.
